Postimehes jagab meie patsient Getter avameelselt oma teekonda 145 kilogrammilt 64 kilogrammini. Ta räägib elust enne maovähendusoperatsiooni, sellega kaasnenud raskustest ning sellest, kuidas on kahe aastaga muutunud nii tema enesetunne kui ka suhe toiduga.
Lisaks kommenteerib Getteri lugu Kaalukirurgia Keskuse ülemarst dr Ilmar Kaur, kes selgitab, millised on operatsioonijärgse kaalulanguse pikaajalised tulemused ning miks on oluline säilitada tervist toetavad harjumused.
«See tuleb kõik tagasi!» kõlasid maovähendusoperatsioonil käinu hoiatavad sõnad, millele mõtlen nüüd iga päev. Ja mitte ainult seepärast, et see peegeldab minu hirmu lõikuse järel kaotatud 80 kilo tagasi tulemise ees, vaid see tuletab ka meelde, kui suur jõud võib olla sõnadel.
Olin alati suurem kui teised, lasteaiast ülikoolini välja. Nii kaua, kui mäletan, on mu kehakaal olnud miski, mis on vähemal või suuremal määral minu elu dikteerinud. Näiteks eelnes mitme kooliaasta algusele korralik suvine dieediralli, et saaksin olla 1. septembri aktuseks saledam… ja ühtlasi, järgides minusse sisestatud uskumust, parem.
Tagantjärele mõeldes oli see veel õnnelik aeg. Olgugi et minu suurus ei mahtunud ilustandardite raamidesse, oli mu keha võimeline liikuma ja mind kandma. Selle asemel, et sellega rahul olla, sai kaalunumbrist igapäevane kinnisidee, mis küll aitas teatud hetkeni piiri pidada, kuid pikaajalist lahendust sellest ei saanud. Tagasilöögid elus, kriisid maailmas ja peagi sai mu kehast personaalne vangikong.
Võimatu on sõnadesse panna, mida tunneb inimene, kes veab iga päev ringi 145-kilost keha. Iga liigutus on raske, pidev seljavalu kimbutab, aeg-ajalt märkad – või kujutad ette – hukkamõistvaid pilke ning riidepoes ei osta seda, mis sulle meeldib, vaid asju, mis selga mahuvad.
/nginx/o/2025/02/17/16663845t1h05c7.jpg)
Kuid inimene harjub paljude asjadega ning tuleb tunnistada, et ka mina olin enam kui kaks aastat tagasi harjunud sellega, mida nõnda raskes kehas elamine tähendas. Paljud igapäevased kannatused suutsin lõpuks isegi ära unustada. Mõni hetk raputas aga mõistuse jälle pähe.
Esimene neist oli taksosõit tööle. Oli talv ja mul oli seljas üks äge mantel, milles end hästi tundsin. Istusin auto tagaistmele, hakkasin turvavööd peale tõmbama ja taksojuht alustas sõitu. Aga mina ja mu mantel ei mahtunud turvavöö vahele.
Proovisin ja pusisin päris pikalt, kuni mul hakkas häbi ja tegin näo, et sain selle lõpuks kinni. Tegelikult hoidsin terve tee turvavööd enda ees, teeseldes, ja olgem ausad, riskides. Kui oleks juhtunud avarii, oleks võinud sellest saada uudis pealkirjaga «Õnnetuses viga saanud kodanik oli liiga paks, et turvavööd kinnitada».
Ülejäänud talve tundsin seda mantlit kandes ebamugavust.
Teine hetk leidis aset välismaal. Olin ühel suvekuul töölähetusel Saksamaal ja juba enne, kui lennujaamast öömajja jõudsin, oli kuumalaine minust võitu saanud. Hotellituppa jõudes tahtsin kohe külma duši alla hüpata, kuid mõnusa hetke asemel ootas mind õudusunenägu.
Selleks, et duši alla jõuda, pidin oma kõhuvoldid läbi kabiiniuste suruma. Ei, ei piisanud sellest, et tõmbasin kõhu sisse. Ma pidin end uste vahelt läbi pressima. Ja olgugi et olin selles hotellitoas täiesti üksi, tundsin lisaks vihale iseenda vastu ka häbi teiste ees.
/nginx/o/2025/02/17/16663843t1h13fb.jpg)
Osa minust tahaks nüüd öelda, et nende hetkede järel jõudsin järeldusele, et pean oma elu muutma. Hakkasin õigesti sööma, liikusin rohkem, läksin trenni ja – see kõigi lemmik – lihtsalt võtsin ennast kokku.
Aga paljude jaoks ei ole see nii ülekaalulises kehas enam reaalne.
Kadestan neid, kes suudavad end vaatamata kõigele kokku võtta, kuid mõistan neid, kes jäävad iseendaga hätta. Enda kogemusest julgen väita, et hetkeks, mil kaalunumber hakkab lähenema 150-le, on mõni inimene juba alla andnud. Teisalt tean, et kui alles on kasvõi killuke lootust ja südikust, võib leida julguse abi küsida. Minule oli abiks maovähendusoperatsioon.
8. oktoobril 2024 anti mulle Kaalukirurgia Keskuses võimalus, millest üha enam inimesi julgeb kinni haarata, kuid millest vähesed tahavad rääkida. Maovähendusoperatsiooniga seotud stigmad on aastate jooksul tuhmunud, kuid need ei ole kadunud.
Abi vajamine ei tähenda, et ülekaaluline inimene läheb maovähendusoperatsiooniga lihtsama vastupanu teed! See on kõigest üks valikutest, üks isemoodi teekond, mida mööda kõik ei peagi käima.
Mina valisin selle teekonna ja ma ei tunne selle pärast häbi. Valisin selle enda pärast, sest tol sügispäeval kell kaheksa hommikul operatsioonisaali kõndides andsin endale võimaluse elada paremat elu.
Ütlen ausalt: elu ei läinud hetkega paremaks.
/nginx/o/2025/02/17/16663850t1h6b9b.jpg)
Operatsioonijärgsest 24 tunnist mäletan väga vähe, sest mul oli pärast narkoosi kohutavalt halb olla! Suutsin nende tundide jooksul oma otsust vist vähemalt kümme korda kahetseda. Ja küll ma olin kade, kui palatikaaslane juba mõni tund pärast operatsiooni muretult ringi jalutas. Mina aga aina öökisin ja magasin, öökisin ja magasin.
Õnneks oli järgmise päeva hommikuks pidev iiveldus möödanik ja minu uus elu võis viimaks alata.
Siinkohal veel üks aus ülestunnistus: uus elu algas piinarikkalt.
Pärast operatsiooni tohib paar nädalat süüa ainult vedelapoolsema konsistentsiga ja ilma tükkideta toite. Proovisin kõike, sõin soovitatud «roogasid», maitsesin beebitoite, kuid kõik, mida ma iga 2–2,5 tunni tagant väga väikestes kogustes kurgust alla saatsin oli, vabandust väga, puhas s*tt.
Kuid nagu kord sai juba öeldud, inimene harjub kõigega… või siis kannatab seni, kuni kaks nädalat täis tiksub ja tahke toit söögilauale tagasi lubatakse.
See esimene amps, mida ma päriselt närida sain, oli jumalik! Tol hetkel arvasin, et see on parim päev minu elus. Järgnevate kuude jooksul tuli neid parimaid päevi veel ja veel.
Kaks aastat pärast operatsiooni astusin ühel hommikul kaalule ja nägin seal numbrit, millest ma ei osanud isegi unistada – 64. Kokku olen maovähendusoperatsiooniga kaotanud 81 kilo. Esimesed kümme võtsin alla operatsioonile eelnenud nädalatel, pärast operatsiooni kukkus kolme kuuga kolinal veel 30. Siis hakkasid kilod kaduma juba järk-järgult.
/nginx/o/2026/09/30/17947814t1h90c0.jpg)
25. maiks 2025 olin kaotanud 60 kilo, sama aasta augustiks oli kadunud veel kümme. 17. oktoobril, veidi enam kui aasta pärast operatsiooni, olin kaotanud poole oma kehakaalust ehk 72,5 kilo.
Arvasin, et sellega minu kaalulangus piirdub, kuid järgmised pool aastat olid rasked. Haiguste ja kaotuste tõttu unustasin süüa ning nägin 2026. aasta suvel kaalul püsivalt 64 kilo.
Olen kindel, et 145-kilone mina oleks selle läbielatu taustal end lõhki söönud. Iga tagasilöök, iga stressirohke hetk ja vana mina oleks haaranud šokolaaditahvli järele ning selle justkui alla hinganud. Õnneks oli selleks hetkeks minu suhe toiduga muutunud nii palju, et ma ei läinud sealt enam lohutust otsima.
Kuid kaalulangus on teekond, eriti pärast maovähendusoperatsiooni, mis võib sind igal hetkel täiesti uude suunda paisata. Nii juhtus ka tänavu suvel, kui kuulsin lauset, mis on mind juba mitu kuud kummitanud.
«See tuleb kõik tagasi,» lausus keegi, kes oli ise 15 aastat tagasi maovähendusoperatsioonil käinud. Ma olin sõnatu. Ja kui aus olla, ei oska ma praegugi midagi selle peale öelda. Anda kellegi teise teekonnale hinnang enda teekonna põhjal… aitäh?
Või ehk peaksingi seda võhivõõrast tänama.
Tema hoiatus süstib raskematel päevadel minusse paraja annuse motiveerivat hirmu, mis omakorda jõusaali poole utsitab. Tema sõnad tuletavad meelde, et päeva lõpuks pean usaldama iseennast ja oma teekonda.
Tema sõnadel on jõud. Aga minu sõnad on võimsamad.
«See ei tule tagasi!»
«Getteri lugu on avameelne ja vahetu. Rasvumisest põhjustatud häbi- ja süütunne on levinud arvamuse tõttu, et kehakaalu langetamine on «kättevõtmise asi».
Ometi teame hästi, et suutlikkus kaalu langetada (või alakaalu korral tõsta) on iseseisvalt üsna piiratud. Rasvumine on krooniline haigus ning selle ravis, kas siis medikamentoosses või kirurgilises, saame rääkida remissioonist ehk leevendumisest, mitte täielikust tervenemisest.
Remissioonis püsimine peale kirurgilist ravi võib kesta aastakümneid, seda kajastavad uuringud, mille käigus on patsiente jälgitud 20 ja enam aastat peale operatsiooni. Nagu iga kroonilise haiguse ravis, on meil patsiente, kelle kehakaal peale esialgset langust hiljem tõuseb, kuid keskmine pikaajaline kaalulangus peale kirurgiat on miinus 25–30 protsenti algkaalust. Operatsioonieelne kaal taastub hilisemate aastate jooksul väikesel osal: 5 protsendil patsientidest. Kordusoperatsioonide määr, mida tehakse hilisema kaalutõusu tõttu, on Eestis püsinud aastaid 5 protsendi juures.
/nginx/o/2026/10/05/17956459t1h404b.jpg)
Kaalulangetusravimid, mida kirurgiajärgse kaalutõusu korral üha enam kasutatakse, vähendavad ilmselt korduslõikuste vajadust veelgi.
Getteri kaalulangus on erakordne ning üle keskmise ja selliste individuaalsete erinevustega tuleb samuti arvestada. Patsiente, kelle kehakaalu langus peale operatsiooni pikaajaliselt püsib, iseloomustab positiivses mõttes rutiinne elu koos stabiilsete, tervist toetavate toitumis- ja liikumisharjumustega. Valdav osa Kaalukirurgia patsientidest saab sellega suurepäraselt hakkama.
Nagu Getter hästi kirjeldab, muudab kaalukirurgia suhet toiduga. Toidule jääb roll näljatunde leevendajana, kuid muud söömise ajendid nagu ajaviide, emotsionaalsed põhjused, naudisklemine muutuvad oluliselt lihtsamalt kontrollitavateks. Vähenevad toiduportsjonid ja muutuvad toidueelistused. Sageli kasutavad patsiendid operatsiooni tõukena muude elumuutuste tegemiseks, näiteks suitsetamisest loobumiseks, töökoha vahetuseks, halvasti toimiva lähisuhte lõpetamiseks. Rasvumisest põhjustatud sotsiaalne ebamugavus kaob, suheldakse rohkem ja sellest tekivad uued valikuvõimalused.»
Ilmar Kaur, Getteri kirurg ja Kaalukirurgia Keskuse ülemarst
allikas: https://digiajakirjad.postimees.ee/8550181/selleks-et-dusi-alla-jouda-pidin-oma-kohuvoldid-labi-kabiiniuste-suruma
