Imetlusväärne Vika Zieds jagab meiega oma ausat ja väga isiklikku muutumise lugu. See on lugu viie lapse emast, aastatepikkusest kaaluvõitlusest, lipödeemi diagnoosist ja otsusest tulla tasulisele maovähendusoperatsioonile Kaalukirurgia Keskusesse.
Vika kirjutas meile: “See lugu algas 17 aastat tagasi ja see on olnud väga tähendusrikas ning raske aeg.
Minu lugu hakkab pihta sellest, et olen viie lapse ema. Esimesed kaks last sündisid aastatel 1999 ja 2004. Elu oli siis ilus ja lastega juurde tulnud kilod läksid maha, isegi rohkemgi veel. Natukene oli vaja ikka vaeva ka näha, aga mäletan, et pärast teist last kaalusin vahepeal lausa 58 kg.
Minu muutus hakkas pihta siis, kui mulle sündis esimene poeg 2009. aastal. Rasedusega võtsin juurde umbes 20 kg ja pärast sünnitust ei läinud grammigi maha. Arvasin, et pole hullu, dieeditan, teen sporti ja küll need üleliigsed kilod kaovad. Kahjuks liikus kaal ikka ülespoole, mitte alla.
Liikusin ja toitusin teadlikult, aga kaal ei langenud
Olen olnud suhteliselt terve inimene. Olen 2002. aasta sügisest Naiskodukaitses ja suure osa ajast ka väga aktiivne. Tegelen noortega juba üle 10 aasta ja jooksen nendega nädalavahetustel metsades ringi. Olen toitunud teadlikult, liikunud teadlikult, aga olen ikkagi arvanud, et teen midagi valesti, et ma nii paks olen.
Minu tippkaal oli 114 kg. Proovisin ka kaalulangetusravimeid, millele kulus iga kuu pea 100 eurot. Ravimeid kasutasin 2–3 aastat ja sain nendega alla umbes 20 kg. Vahepeal tekkis kaalu seiskumine ja ravi vahetati, mis tõi ühe kuuga kohe 10 kg tagasi. Toitumine oli sama, liikumine oli sama. See tekitas minus väga stressirohke olukorra.
Kaalulangetusravimid ei aidanud mind lõpuni
Olen olnud alati selline tugeva koorikuga naine, aga seest hing karjus. Mul on viis last ja ma tundsin, et olen nagu vanaema. Ma ei tahtnud minna laste pidudele ega lastevanemate koosolekutele, sest ei tahtnud oma lastele piinlikkust valmistada.
Ühel hetkel juhtis hea tuttav mu tähelepanu sellele, et mu jalad on kuidagi väga paksud ja ebaloomulikud. Kuna temal endal oli juba teismelisena diagnoositud lümfihaigus, oskas ta selliseid asju märgata. Pärast arsti ja terapeudi juures käimist sain lipödeemi diagnoosi.
Uurides seda haigust lähemalt, sain lõpuks aru, miks ma kaalust alla ei võtnud ja miks minu suured pingutused vilja ei kandnud.
Lipödeemi diagnoos aitas mul mõista, miks pingutused ei kandnud vilja
Siis hakkasid minu postkasti jõudma Kaalukirurgia Keskuse lood ja videod. Sain teada, et minu sõbranna oli käinud maovähendusoperatsioonil ja oli väga rahul. Kaalukirurgia Keskuse lehel jagas oma kogemust ka endine koolikaaslane ja nii see pall veerema hakkas.
Enne kui dr Kauriga ühendust võtsin, uurisin väga põhjalikult operatsiooni läbi teinud inimestelt, kuidas neil oli ja kuidas neil praegu on. Teadsin, et minu tulemus ei pruugi tulla selline nagu teistel, aga mõtlesin, et kes ei riski, see šampust ei joo.
Miks valisin tasulise maovähendusoperatsiooni Kaalukirurgia Keskuses?
Valisin tasulise maovähendusoperatsiooni Kaalukirurgia Keskuses teadlikult. Mina ei varja, et tegin operatsiooni, ja räägin sellest ka oma kodukohas, kus paljud on saanud minu valikust julgust. Samas soovitan mina pigem tasulist võimalust Kaalukirurgia Keskuses kui riiklikku teed, sest töötades riiklikus süsteemis näen seda vahet, mis pärast operatsiooni toimub. Näen, millist hoolt, tuge ja järeltegevust saadakse Kaalukirurgia Keskusest ning milline on see teekond riiklikus süsteemis.
Võtsin dr Kauriga ühendust ja leppisime kokku veebikonsultatsiooni. Konsultatsioon oli pikk ja väga põhjalik. See ei kohustanud mind veel operatsioonile minema. Sain rahulikult asja läbi seedida ja esitada ka lisaküsimusi. Mulle meeldis see, et ma ei tundnud mingit survet. See ei olnud suhtlus, kus oleks olnud “raha lõhn” juures. See oli inimlik vestlus abivajaja ja professionaali vahel.
Loomulikult ma kõhklesin ja kahtlesin. Töötades ise meditsiinis ja lugedes võimalike komplikatsioonide kohta, tuli hirm ikka peale. Võitlesin oma peas erinevate “aga mis siis, kui…” mõtetega, kuni lõpuks lõpetasin selle võitluse ja panin operatsiooniaja kirja.
Aasta hiljem: 114 kilolt 69 kiloni
Nüüd on möödas aasta ja olen ülimalt rahul nii tulemuse kui enesetundega. Kaalusin 114 kg ja praegu kaalun 69 kg. 45 kg. Uskumatu.
Seda tunnet ei saa sõnadesse panna, mis minu sees on. See rahulolu ja energia, mida mul nüüd veelgi rohkem on. Kui lähen jooksma, saan aru, et mul on mitu käiku. Kui lähen poodi riideid ostma, võtan harjumusest ikka suuremad numbrid ja siis pean mitu korda väiksemate riiete järgi minema.
Kõige tähtsam on aga see, et kui ma enne vihkasin peegleid, siis nüüd armastan ma neid. Olen palju enesekindlam just seestpoolt.”
Ära karda oma sobivust testida ka siis, kui Sa ei ole veel otsustanud, kas sellist operatsiooni soovid või vajad
