Kui Getter umbes kaks aastat tagasi Kaalukirurgia Keskuse uksest sisse astus, ei osanud ta arvatagi, kui palju tema elu muutub. Toona kaalus ta 145 kilo. Nüüd, poolteist aastat hiljem, on ta kaotanud üle poole oma varasemast kehakaalust ning naudib elu uue energia ja kergusega. Tema teekond ei ole olnud lihtne, kuid iga tehtud samm on olnud seda väärt.
Teekond maovähenduslõikuseni
Getteri jaoks ei olnud ühte suurt murdehetke, vaid pigem palju väikseid tegureid, mis aja jooksul kuhjusid. „Ma ei jõudnud trepist üles kõndida või mingi ostetud asi ei läinud uuesti selga, sellised väiksed asjad, mis lihtsalt kuhjusid, kus ma tundsin, et ma ei taha enam oma kehas olla,” meenutab ta.
Kõige raskem oli üldse alustada, sest 145 kiloga tundus iga liigutus ülejõu käiv. „Sa ei taha trenni minna, kui sa tunned, et sa oled jõusaalis kõige suurem,” räägib Getter. „Iga liigutus on sinu jaoks kümme korda raskem kui kellegi teise jaoks. Ja sa mõtled, et muidugi sa jääd kõigile silma.”
Esimesed sammud uue elu suunas
Otsuse taga oli ka väike „universumi märk”. Getteri ainus varasem operatsioon elus oli kilpnäärme eemaldamine ja juhuslikult oli selle teinud doktor Kaur. „Ma võtsin vastu otsuse, et tema on ainuke kirurg, kes mind lõigata saab,” naerab ta. „See oli pool naljaga, aga ikkagi selline universumi märk. Mul oli juba usaldus selle arsti vastu.”
Kõige olulisem oli aga tunne, et teda ei jäeta üksi. „Kaalukirurgia Keskus tundus kõige õigem valik just sellepärast, et ma teadsin, et siin jälgitakse minu protsessi ka pärast operatsiooni. Sa jääd paariks aastaks järelevalve alla, sinu eest kantakse hoolt ka pärast,” selgitab ta. „Sest kui operatsioon ära toimub, siis tegelikult töö alles algab, see ei lõpe ära.”
Getter ei tahtnud oma otsusega viivitada. „Haigekassaga on tihti see, et järjekorrad on väga pikad, ja see ootamine paneb kahtlema ja kõhklema,” räägib ta. „Kui ma konsultatsioonil ära käisin, siis ma tundsin, et mul on see julgus just praegu, just sellel hetkel. Kui ma oleks oodanud, oleks ma võib-olla ümber mõelnud.”
Operatsioon ise andis kiire esmase tõuke. „Esimeste kuudega tuli mul kolinal alla 20–30 kilo. Siis ta jäi pikalt seisma, aga selleks hetkeks ma juba tundsin ennast oma kehas palju paremini. Ma jõudsin rohkem teha, rohkem liikuda, oma keha ise rohkem aidata,” räägib ta.
Kõige keerulisem osa tuli pärast lõikust. „Kõige kohutavam kogemus on need kaks nädalat, kus ma pidin püreetoitu sööma. Ma arvasin, et ma ei suuda seda üle elada,” tunnistab Getter. „Ma unistasin päris toidust.” Kuid ta sai sellest läbi. „Ma olen väga õnnelik, et ma suutsin seda teha. Inimestena me unustame kõik need halvad asjad ära ja näeme head. Ja see hea asi on tegelikult praktiliselt uus elu, mis sulle antakse ja millest sa pead ise kinni hoidma.”
Elumuutused ja uus eluviis
Getter alustas oma teekonda 145 kiloga ning kaalub nüüd alla 70. Tema sõnul on muutused olnud palju suuremad kui lihtsalt kaalulangus. Kõige suurem muutus tuli ilmsiks ootamatus kohas: mõni kuu pärast operatsiooni läks Getter vahetusõpilaseks Koreasse. „Ma ei oleks osanud ette kujutada, et ma oleks suutnud neid treppe käia 145 kiloga iga päev nii palju,” räägib ta. „Aga seal olles ma valisin lifti ja eskalaatori asemel alati trepi, see oli mulle nagu eesmärk.”
Vastandina mäletab ta aega enne operatsiooni: „Ma läksin vanaisale külla viiendale korrusele ja lifti ei olnud. See oli kohutav ettevõtmine, ma olin nii väsinud. Aga nüüd ma kõnnin viiendale korrusele ega saakski aru, et ma viis korrust ära kõndisin,” naerab Getter. „See füüsiline võimekus, mille ma tagasi sain, on andnud mulle nii palju tahet uuesti elada, asju kogeda.”
Kas see oli seda väärt?
Kui Getterilt küsida, kas maovähenduslõikus oli õige otsus, ei ole tal kahtlustki. Ta on viimasel ajal palju mõelnud sellele, kuidas välimine ja sisemine heaolu omavahel seotud on. „Ühiskonnas räägitakse tihti, et sisemine ilu loeb,” räägib ta. „Aga minu meelest mõjutab välimine ilu sisemist nii palju. Kui sa oled võimeline ennast peeglist vaatama ja näed seal paremat ennast, siis sa tunned ennast juba paremini. Ma tunnen, et ma olen sisemiselt ilusam praegu, kui ma olin varem.”
Getter rõhutab, et ta ei usu, et oleks selle teekonna üksinda läbinud. „Kurb on öelda, aga ma ei usu, et ma oleks sellega üksi hakkama saanud. Ma ei oleks leidnud seda motivatsiooni iseseisvalt,” jagab ta. „Ja see on täiesti okei, kõik ei olegi selleks võimelised. Vahel tuleb lihtsalt küsida abi. Minu puhul oli see abi Kaalukirurgia Keskus.” Varem oli ta tundnud end oma murega üksi: „Mul ei olnud ühtegi sõpra, kes oleks olnud nii suures kaalus kui mina. Siin oli mul nagu tugigrupp kaasas.”
Täna, kui Getter end peeglist vaatab, näeb ta tugevat, enesekindlat ja energilist naist, kes on poolteise aastaga läbinud pöörase teekonna. Oleme tema üle väga uhked!
