Postimehe saates Naistejutud oli külas Kaalukirurgia Keskuse patsient Getter Trumsi, kes on kaotanud peale maovähendusoperatsiooni 77 kg.
Saates jagab Getter, kuidas tema elumuutev teekond on kulgenud ning milline on elu pärast suurt kaalukaotust.
Kuula saadet siit:
/nginx/o/2026/04/08/17550571t1hdbf7.jpg)
Kui küsida, kas loeb sisemine või väline ilu, vastavad kõik nagu tublid koolilapsed: «Ikka sisemine!» Kuid inimeste teod ja käitumine kinnitab sootuks muud.
Getter Trumsi tunnistab, et on kogu oma elu ülekaaluline olnud ning saledas kehas elanud vaid loetud kuud. Ent see on pannud teda märkama asju, mille kohta tal enne andmed puudusid. Kaunitar ütleb julgelt ja otse välja: «Ma ei usu, et päris kõik valetavad, aga väga paljud inimesed valetavad, et sisemine ilu on tähtsam.» Nii karm kui see ka pole, Getter leiab, et tegelikult loeb ikkagi see, kas naise välimus ja vorm vastavad standarditele. Ja hullem veel, ta avaldab karme tõdesid ka ülekaaluliste maailmast.
/nginx/o/2026/04/08/17550555t1had3b.jpg)
Saa osa Getter Trumsi järjeloost, tema kaalukaotuse teekonda avab väga ausalt ja midagi ilustamata ka osa 389.
Meile meeldib mõelda, et oleme sügavad ja mõtleme oma peaga seda, mida ise õigeks peame. Aga on see ikka nii? Õige mitmes asjus oleme kõik ühiskonna poolt ajupestud, ilma et arugi saaks. Ja tundub, et eriti jäikade reeglite alla peavad end mahutama naised.
«See on mulle sünnist saati kuidagi nagu kaasa tulnud, et ilu on väga suuresti just välimine,» räägib Getter. Viimastel kuudel on naine elu kergeimas kehas, ta kaalub kõigest 68 kilo ning kannab väikest rõivasuurust. Kunagi oli raskust 145 kg ja rõivaste valiku ainus kriteerium oli, et miski üldse selga mahuks.
Salenemine näib ilus, kuid kriitilise mõtlemisega naine on sellest omad järeldused teinud. «Just viimastel kuudel olen selle peale eriti palju nagu mõelnud. See on natukene irooniline, kui erinevalt inimesed minusse suhtuvad.» Aga muutunud pole vaid väline maailm, vaid ka naine ise.
/nginx/o/2026/04/08/17550559t1hfd28.jpg)
«Ma ei taha üldistada, et see kehtib kõigi alla võtnud inimeste kohta, aga minu kohta küll – ühest küljest tunnen ennast tervislikult paremini, aga teisest küljest olen ka sisemiselt parem inimene.» Getteri kaalukangus sai teoks tänu maovähendusoperatsioonile. Ka endal tuli kõvasti vaeva näha ja tuleb siiamaani, ent nüüd on eesmärk sama vormi hoida, mitte enam väiksemaks muutuda, saavutatu on Getterile täpselt sobiv. «Seitse on terve mu elu lemmiknumber olnud ja nüüd siis ilus maagiline 77 kilo alla võetud.»
Getter tunnistab, et niivõrd suur kaalulangus muudab radikaalselt kogu elu. «Ma näen väliselt parem välja ja suudan ennast tänu sellele panna olukordadesse, kus inimesed mind näevad.» Varem eelistas ta nähtamatuid rolle, mis tegelikult väga piiras, südame järgi rolle ja ülesandeid valida oli keerukas.
«Ma julgen nähtav olla, kuulen positiivseid sõnu välimuse kohta ja see tekitab sisemist enesekindlust juurde. Ma saan muidugi aru, et kui elaksime ideaalses maailmas, siis oleksime iseenda motivaatorid ja tagant utsitajad. Aga see pole nii, paratamatult teiste inimeste arvamused lähevad meile korda!»
/nginx/o/2026/04/08/17550565t1hd804.jpg)
Getter märgib sarkastiliselt, et inimesena on ta ikka ju sama, mis enne. Aga huvitav küll, et mitte keegi seda sisemist ilu 145 kilo kaaluva keha seest ei märganud.
«Mul võttis tegelikult pärast kaalulangust väga kaua aega, et end uuesti oma kehas mugavalt tunda. Dieeditanud olin ju ennegi, jojo-efekt oli meeles. Aga ma ei suutnud aru saada, et võin nüüd valida S- ja M-suuruses riideid, mis mulle sobivad.» Vanast harjumusest sirutus käsi ikka kõige suuremate numbrite järele. Ning võttis tükk aega, enne kui sire figuur avarate rõivaste alt tasapisi välja sulas, nii et omanik seda näidata söandas.
«Tegelikult see erinevus oli ikka päris suur. Ja niipea, kui ma neid riideid hakkasin kandma, siis hakkasin ka sagedamini komplimente kuulma. Et näed hea välja, sul on ilusad jalad või muud sellist.» Kuna Getter on julge stiiliga ning eksperimenteerib juuksevärvi ja küüntega, siis kiita sai ta ka varem. «Aga ainult selle kohta, mida ma ise olin teinud või muutnud, et sul on äge juuksevärv või ilus meik. Aga minu enda või keha kohta, sellist üleüldist kommentaari ma ei kuulnud.»
Ja tegi järelduse – suur inimene keskmise vaataja jaoks ilus ei tundu. «Me ei näe ülekaalulisi inimesi kusagil. Näiteks televisioonis neid pole. Võib-olla mingid üksikud, aga üldjuhul on nähtav ikkagi sale inimene.» Ning ta on märganud sedagi, et kui keegi on avalikkuse ees isegi kergelt kurvikam, siis naisterahva puhul hakatakse kohe võtma tema kehakaalu kallal.
Ebaõiglane? Loomulikult! Tavaline? Paraku küll. Normaalkaalus enamus ei vaeva üldse pead, kui kitsaste eluvalikutega nende ülekaalulised sõbrad leppima peavad.
/nginx/o/2025/02/17/16663854t1h5949.jpg)
Kui seda teemat filosoofiliselt laiendada, siis mees võib paks olla, kui tal on võimu ja raha. Kuid naine mitte. Naisel justkui pole meie ühiskonnas õigust ruumi võtta. «Kusjuures viimastel aastatel, nüüd Ozempicute ja muude variantidega on tagasi tulnud mentaliteet, et kõht naine on ilusam! Vahepeal oli selline aeg ka, et volüümikad ja kurvikad naised on paremad. Aga täna kõik need, kes kunagi rääkisid kehapositiivsusest, loomulikust ilust ja sellest, et keha ei pea tingimata sale olema, kõik need kuulsused on nüüd peenikesed! Me ei näe enam enda iidoleid ka vormikas vormis!» Eeskujud aga mõjutavad palju, sest need kannavad oma aja hoiakuid. Getter töötab iga päev staaridega ning tal on täpselt teada, et kõik kunagised «kurvikad» on nüüdseks kokku kuivanud, nii Eestis kui mujal maailmas. Mitmed on lausa haiglaselt luidrad.
Getter märkas ühes isikliku kaalumuutusega ühiskonna kahepalgelisust ja otsustas selle kohta otse uurida. «Ma tegelikult küsisin inimeste käest ühismeedias ka, et kumb siis on tähtsam, kas välimine või sisemine ilu? Ja üldjuhul ikkagi üheksakümmend protsenti vastas, et muidugi sisemine ilu on kõige olulisem! Eksole, et ei ole kahtlustki.»
/nginx/o/2025/02/17/16663873t1hda36.jpg)
Getter leidis aga, et päris ausalt ei vastatud. Tõsi, enamik vastajaid oli naisi, mehed võib-olla oleks muud arvanud. Kuid vaevalt nemadki julgevad välja öelda. Kuidas «tuleb öelda», on aga hoopis erinev hinnangutest, mis mõjutavad meie käitumist, valikuid või kasvõi suhete loomist.
«Me ei julge ja ei tahagi sellest rääkida, sest ei taha näidata, et oleme tegelikult pinnapealsed,» lajatab Getter. «Ma kujutan ette, et jätan väga pinnapealse mulje, kui ma ütlen – välimine ilu loeb rohkem! Ja kui sa vaatad peeglisse ja sulle meeldib see, mis paistab, siis on lihtsam tunda ennast paremini ka sisemiselt.» Getter ei usu, et keegi sellest täielikult üle on, ei ülekaalulised ise ega kaaslased nende ümber, lihtsalt hea näo tegemine on norm.
«Tundsin toona, 145-kilosena, et see on nagu koorem, mida ma endaga kaasas kannan. Ja nagu kõik see rasv, mis ära kadus, kadus see koorem minu seest ära. Ma hindan väga kõrgelt neid inimesi, kes suudavad ennast ka ülekaalulisena enda kehas mugavalt tunda, aga mina seda teha ei suutnud.»
Kuid ka sale ja sire Getter pole endaga täielikult rahu sõlminud. «Ma ei ole ikka veel 100 protsenti seal,» tunnistab ta. «Ma näen ikka vigu ja see on minu meelest paratamatus. Mäletan siiani hetke kooliajast kehalise kasvatuse tunni riietusruumist, kus minu väga kõhn klassiõde katsus oma piitspeenikest kõhtu ja kurtis: «Ma olen nii paks!» Minus on sarnane mentaliteet ja ma arvan, et väga paljudel naistel. Me näeme neid vigu ja me jääme nende vigade juurde. Sest kõik kohad on täis ülipeenikesi, retušeeritud staare, kes praegu tänu iluoperatsioonidele näevad veel ebareaalsemad välja. Kuuekümnesed näevad kahekümnesed välja ja nii edasi. Seda, milline naine reaalselt on, me ei näegi!»
