Mõni aasta tagasi luges kardioloog koolitajale ja õppejõule Silver Toompalule ette terve rea tõsiseid haigusi, mis ülekaalulist meest kindlasti tabavad, kui ta midagi ette ei võta. Arsti soovitatud tervislik kaal tundus mehele ilmvõimatu. Aga täna ongi Silver arsti nimetatud kaalus ja veelgi enam – tema samm on muutunud nii kergeks, et tihti leiab mehe maratonirajalt.
„Mul oli tubli 60 kilo ja veidi pealegi üleliigset kraami kaasas. Päris kole. Tervis andis siit-sealt tunda, näiteks kui päev otsa ringi trampisid, siis magama minnes jalad tükk aega veel valutasid,“ kirjeldab Silver. Probleeme oli ka vererõhuga, tal oli diagnoositud uneapnoe ja perearst koputas kogukale mehele südametunnistusele, et võtku kaaluga midagi ette. „Sattusin kardioloogi kontrolli ja tema nentis, et hetkel on küll tervis korras, aga kui samamoodi jätkan, siis tulevad liigeste probleemid, diabeet, uneapnoe, kõrgvererõhktõbi, infarkt jm tõsised haigused. Kõik muidugi ülekaaluga seotud. Kõige mõtlemapanev oli aga asjaolu, et ta nagu lugenuks ette mulle mu ema haiguslugu, kes selleks hetkeks oli juba meie seast lahkunud…“
Muidugi oli parajaks mürakaks paisunud Silver üritanud korduvalt ennast kaaluteemal kokku võtta. Ja saanud korduvalt 10-15 kilo alla, kuid kaalulangetus ei jäänud püsima, vaid kilod tulid tagasi ja natuke veel pealekaubagi. Ta ütleb, et kilod kogunesid seoses stressirohke eluga, kuhu lihtsalt ei mahtunud oma tervise eest hoolitsemine ja tervisliku toitumise jälgimine.
Maovähendus sai viimaseks õlekõrreks
Silver ei varja, et tema suure kaalulanguse võtmeks on maovähendusoperatsioon. See oli mehele kui viimane õlekõrs, mida ta otsustas kasutada 2023. aasta alguses. Ta uuris põhjalikult erinevaid võimalusi ja operatsioonitüüpe ning rääkis ka tuttavatega, kes olid nõnda kaalu langetanud. Silver oleks kvalifitseerunud ka tervisekassa kulul toimuvale maovähendusoperatsioonile, kuid tagantjärele ütleb, et ilmselt poleks just vaimselt vastu pidanud umbes aasta pikkust ooteaega. Nii pöördus ta Kaalukirurgia Keskusesse, kus asuti tegutsema kohe ja juba veebruari lõpus oligi Silver operatsioonilaual.
Enne lõikust läbis Silver 2-nädalase dieedi, mis oli vajalik selleks, et esimesena hakkaks organism rasva sulatama maksa ümbert, et selle mõõtmed väheneksid ja see ei segaks operatsiooni. Nimelt kahtlustati kogukal mehel ka rasvmaksa. Dieet koosnes põhimõtteliselt 3 korda päevas valgujoogist ja kord päevas, lõunasöögiks, oli ette nähtud ka väike lihatükk köögiviljadega. „Mõtlesin, et suren enne operatsiooni nälga,“ muigab Silver. „Tegelikult hoidis valgujook aga näljatunnet hästi kontrolli all ja elasin kaks nädalat kenasti üle.“
Operatsioon läks sujuvalt ja kui Silver mõne tunni pärast kirurgiga kohtudes selle kohta päris, et „Kuidas operatsioon läks? Kas kõik ikka on hästi?“, küsis teda opereerinud dr Ilmar Kaur naljatoonis vastuseks, et „Kas te vett juba jõite? Välja purskama ei hakanud?“ Nimelt oli operatsioon laparoskoopiline ja sellest ei jäänud kõhule mitte suur arm, vaid viis väikest augukest.
Hirmud, mis ei osutunud tõeks
Mõnikord kuuleb lugusid, kuidas magu on küll vähendatud, inimene saanud saledaks, kuid hiljem ikkagi tagasi suureks paisunud, sest magu on võimalik välja venitada. „See võimalus on muidugi olemas. Mu perearst manitses mind toitumist jälgima, sest kui organismis midagi annab välja venitada, siis magu kindlasti,“ sõnab Silver.
Tema ise teab ka juhtumeid, kus pärast operatsiooni on hakanud juuksed peast tulema. „No mul ei olnud juukseid väga palju enne ja sama seis on ka praegu,“ naerab ta. „Veel on kurdetud, et ei tunne pärast operatsiooni enam täiskõhutunnet ära. Ka seda kogemust minul pole, vaid vastupidi – kõhu täis saamise hetke tajun ära väga täpselt ja isegi suutäis sellest piirist rohkem tekitab väga halva enesetunde. Olen seda piiri korra ületanud ja rohkem seda tunnet ei taha kogeda.“
Silver ütleb, et ta võib täna süüa põhimõtteliselt kõike, aga kogused on muidugi umbes kolm-neli korda väiksemad. „Varem oli ikka nii, et nõukogude kasvatuse kohaselt sööki taldrikusse järgi ei jäta ja lapsevanemana aitad veel ka lastel taldrikud tühjaks saada. See on nüüd ajalugu – kui on ikka tunne, et piir on käes, siis ülejäänu jääb järgi,“ nendib ta. „Hoidun ka gaasiliste jookide joomisest ning ka näiteks keefir ja jogurt ei sobi hästi, sest tekitavad ebamugava tunde. Samuti on oluline jälgida, et söömine ei jääks õhtul liiga hilja peale, sest liiga kiiresti peale söömist pikali olles kipuvad tekkima kõrvetised.“
Silveri kaal hakkas pärast operatsiooni jõudsalt kaduma – kui kaks nädalat enne operatsiooni näitas kaal 140 kg ja operatsioonipäeval 134, siis kuu aega hiljem oli see juba 118. Järgnevatel kuudel kaalulangus tasapisi aeglustus ja viimase aasta on mees püsinud enamvähem samas kaalus. „Olen nüüd täpselt selles kaalus, mida soovitas kardioloog ja mida ma tookord pidasin ilmvõimatuks,“ sõnab ta.
Suure muutusega harjumine
Mehe kiiret muutumist pandi loomulikult tähele. Kolleegid, kes polnud teda mõnda aega näinud, tulid küsima, et kas tervisega on midagi pahasti. „Mina aga vastasin, et ei, nüüd on kõik väga hästi,“ sõnab Silver. Mingil ajal vahetas ta ID-kaarti ja hea oli, sest endise pildiga ID-kaardiga oleks ta naljaga pooleks võinud sattuda dokumendivõltsimise kahtlusega vahi alla – muutus piltidel on nii suur nagu oleks tegemist kahe eraldi inimesega.
Silveril endal oli ka kohati lausa keeruline muutuste keerisega sammu pidada. Näiteks meenutab ta juhtumit rõivapoes, kus 2XL suuruses riideid vaadates nentis, et siit tema endale küll midagi ei leia. „Aga ma vaatasin vale suurust – olin tegelikult juba L suuruses. Mu eneseteadvus ei olnud veel kaasa tulnud faktiga, et olen nii palju kahanenud. Tundusin endale suurem kui tegelikult olin,“ sõnab ta.
Maratonile!
Ühes kaduvate kilodega jõudis Silver aina enam jooksurajale. Õigupoolest jõudis ta sinna tagasi, sest teismelisena oli ta jooksnud pikemaid distantse, kuid sinnapaika oli spordiharrastus ka jäänud. Nüüd pärast operatsiooni tuli oma liikumisharjumusi tugevalt muuta – alguses mõne-kilomeetrised kõnniringid. Distants aga aina pikenes ning mõne aja pärast hakkas Silver proovima juba jooksusamme. Installis enda telefonisse treeningäpi, mis juhendas tema jooksudistantse ja -tempot. Selgus, et otse kodu kõrvale rajatud Rail Balticu viadukti annab ära kasutada spordirajatisena – see on ju mägi, kus edasi-tagasi joostes on igal kilomeetril päris korralik tõus ees.
Nii jooksis Silver terve kevade, suve, sügise ja neil aina pikematel ringidel sigines talle pähe mõte, et prooviks joosta poolmaratoni. „Kaasale ei öelnud, sest tema arvas, et ma peaks ikka passi ka vaatama. Sättisin aga ühe 15-kilomeetrise treeningdistantsi nii, et plaanilise treeningu lõpuks oleksin kodust veel 5-6 km kaugusel. Jooksin siis ka need lisakilomeetrid ära ja ei olnud üldse tunnet, et see mingi üle mõistuse pikk distants on,“ kirjeldab ta. Edasi läksid mõtted muidugi juba maratoni peale ja inspireerijaks sai üks tuttav, kes tavalise inimesena (mitte sportlasena!) päris tihti maratone jooksis. „Mõtlesin, et kui tema suudab maratoni joosta, miks siis mina ei võiks proovida,“ sõnas mees. Aprilli lõpus oligi Silver maratoni stardis. Paraku see esimene katsetus lõppes poole peal. „See oli edasi-tagasi jooksmine ja 21 kilomeetri peal hakkas mul peas vasardama, et olen alles nii vähe jooksnud ja teine niipalju veel ees – see tundus ikka liiga palju. Vaim vedas alt seekord,“ sõnab Silver.
Ta ei löönud aga käega, vaid oli kaks kuud hiljem uuesti stardis, seekord Võidupüha maratonil, kus ei olnud edasi-tagasi jooksmine vaid rada viis Torist Pärnusse. Ja jõudis lõppu, ehkki viimased 15 kilomeetrit olid juba üsna vaevalised. „Ja kuigi viimasel kümnel kilomeetril vasardas peas mõte, et see distants ei ole ikka minu jaoks, siis juba umbes 30 minutit peale finišeerimist olin ma nõus sõbraga rääkima teemal, et millal siis järgmise maratoni ette võtan. Ning järgmise maratoni stardist leidsin ma end juba kahe nädala pärast,“ sõnas Silver. Nõnda sai ta esimestest maratonidest nii palju indu, et aina tihemini leidis ennast maratoni stardist ja 4-5 tundi hiljem ka finišist. Tänavuse aasta novembri alguseks on tal joostud juba 13 maratoni ning uue hooaja plaanid ulatuvad juba ka lähisvälismaa võistlusteni.
Silver võistleb maratonidel eelkõige iseendaga ja annab endale aru, et kõige olulisem on valida endale jõukohane tempo ning hoiduda tuleb vigastustest. Maratonirajal on ta 4,5-tunni mees ja püüab joostes toimetada nii, et endale liiga ei tee. Kõige kiiremini lippas Silver 42 kilomeetrit läbi hiljutisel maratonil Võhma koolistaadionil, kus joosti 121 ringi. Tundub päris karm tiirutamine, aga Silveril on juba plaan ka järgmiseks suureks ringide jooksmiseks – nimelt Tondiraba sisemaraton, kus sisehallis joostakse 167 ringi. „Kui sain Võhma ringidega hakkama, siis küllap saan ka Tondirabas,“ sõnab ta.
Kaalulangetamine on Silveri sõnul igas mõttes ära tasunud. „Imelik on mõelda, et paar aastat tagasi oli nahk märg ainuüksi kolmandale korrusele ronimisest ja ennast loengu andmiseks valmis seadmisest, nüüd aga jooksen maratoni ja juba järgmisel päeval ei tunne kusagil mingit lihasvalu. Elurõõmu ja tegutsemisjõudu on ilma lisakilodeta määratult palju rohkem,“ ütleb ta ja lubab teha kõik, et mitte enam suureks tagasi minna. Kindlasti jätkab ka maratonidega. Aga mida ütleb arst suure mehe totaalse muutumise kohta? „Käisin spordiarsti juures ja tema hinnang oli, et minu vanuses meeste puhul kohtab harva nii head pilti.“
Tekst: Kristina Traks
Fotod: erakogu
Allikas: https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120339036/60-kilo-alla-votnud-silver-kolleegid-kusisid-kas-tervisega-on-midagi-pahasti-vastasin-et-ei-nuud-on-koik-vaga-hasti
