Telefon: +372 520 7001
Soovitan kõigil kes on mõelnud antud operatsioonile see lihtsalt ära teha. Kogu informatsiooni, loe ja uuri ning tee ära. Kindlasti tee endale selgeks mis operatsioonile sa lähed ja miks. Kaalukirurgia keskuse tiimilt saab vastuseid igale tekkinud küsimusele. Tasulise operatsiooni eeliseks on väga kõrgtasemel meeskond ja suurepärane teenindus enne operatsiooni ja selle ajal ja järel. Kõigi sinu murede, valude ja probleemidega ja küsimustega tegeletakse kohe. Samuti ei pea ootama oma elu muutusega aastaid vaid saad sellega kohe pihta hakata.
Loe tervet luguMinu elu on antud operatsioon muutnud ja teeksin igal kümnel juhul selle uuesti läbi. Olen kaotanud kaalu 8 kuuga 50 kilo! Enam ei ole igapäevaselt tegutsemise motivaatoriks söök, mis enne pideva nälja tunde pärast oli nr 1. Nüüd söön selleks, et jõudu oleks rohkem liikuda.
Kõik selle operatsiooni miinused on mitmekordselt ületatud plussidega. Minu kõige suuremaks hirmuks enne operatsiooni oli taastumine ja rippuma jääv nahk. Valisin operatsiooniks Sleeve-i. Peale operatsiooni oli ainult 3 päeva kus oli nn keerulisem aeg, peale seda pole kordagi olnud ühtegi probleemi. Võtab ainult veidi aega et mao suurus jõuaks ka sinu ajuni, et nii palju toitu ei vaja. Aga kui see ükskord sinna jõuab siis sa ei saa enam kunagi aru et miks inimesed üldse nii palju söövad. Rippuma jääva nahaga ei ole ka olnud suurt probleemi, kuigi jah on märke et see on olnud kunagi veidi rohkem pingul kui praegu 
Õnneks on ka selle vastu “rohtu” kui peaks kedagi häirima jääma. See operatsioon ei tee sind modelliks aga tunned ennast kümneid kordi paremini!
Väga hästi läheb mul. Kaalukaotus 5 kuuga on 32 kg. Enesetunne on väga hea…
olen energiast tulvil. Vitamiine võtan hoolega…kõik mis ette nähtud saab võetud.
Ühtki päeva pole vahele jäänud. Ainult kõrvetised piinavad. Mu põlved ei valuta enam…
kuskilt midagi ei valuta. Ma elan ja liigun ja olen õnnelik.
Kõik on super…ainult riietega on raske…kõik jääb ju NIIIII suureks. Olen väga rahul…
Anna kaal hakkas tõusma 3-4 klassis. Lapsena ei pööranud ta oma kasvavale kaalule tähelepanu. Ema küll püüdis teda suunata tervisliku toidu poole, aga Annale maitses ikkagi rasvane ja magus. Anna oli juba lapsena särav isiksus, julge ja aktiivne ning üksikud kommentaarid tema kaalu teemal teda ei seganud. Mingit otsest kiusamist kaaslaste poolt ta oma kaalu tõttu ei kogenud. Kaalule hakkas ta tähelepanu pöörama umbes 15-aastaselt, kui märkas, et poistele meeldisid rohkem veidi saledamad tüdrukud. Loe kogu lugu
5 kuud peale operatsiooni, olen kaotanud 28 kilo. Võib-olla pole seda väga palju aga minu jaoks on see müstika. Kaalun hetkel 66 kilo ning väga palju rohkem kaalu kaotada ei tahakski (kuigi on selge, et kaalulangus siiski väikselt jätkub).
Loe tervet luguEsimestel päevadel peale operatsiooni polnud mu enesetunne just suurepärane. Kaks lonksu vett juua oli ebameeldiv ja isegi valuline. Arvasin, et see ei muutu kunagi ja see ongi hind, mida pean ilu eest maksma.
Aga ei. Paar esimest nädalat läks harjumiseks ja näpuga juhendist järje vedamiseks ning kõik hakkas paika loksuma. Toidukogused olid loomulikult minimaalsed. Iga amps üleliia andis endast märku ning minul ei tekkinud kordagi probleemi, et oleksin ülesöönud.
Sama oli õigete toitude valimisega. Keha lihtsalt teadis, mida tasub suhu panna, mida mitte. Suvised grillipeod ei tekitanud mingeid probleeme, sest kõht sai paari ampsuga täis ning rohkem lihtsalt ei tahtnud.
Korra sain tõsise kõhuvalu kui teadlikult endale ise haiget tegin – sõin värskekapsahautist ja sinna peale peenralt värskeid herneid. Nii rumal ma enam kunagi ei ole.
Liha osakaal menüüs on väga väike. Söön suppe, juurvilju jne. Isegi mineraalvett sobib mulle väikeses koguses juua kui soov tekib.
Seda, milline muutus on toimunud minu elukvaliteedis ei oska ma ilma emotsioonideta kirjeldada. Kõik on ülivõrdes. Komplimente tuleb uksest ja aknast. Teen järjepidevalt vastupidavustrenni (EMS), hakkasin suvel golfi mängima. Kogu aeg on rõõmus olla.
Tõesti, väljalangevad juuksed on probleem aga loodan, et järjepidev vitamiinide manustamine aitab ka selle vastu.
Igal juhul on kaalukirurgia minu elu üks parimaid otsuseid ja vaieldamatult on see mu kõige paremini kulutatud raha (raha, mis kulub garderoobi väljavahetamisele on küll ka muljetavaldav).
Mul on heameel öelda, et te olete muutnud mu elu. Aitäh!
Kuna olen kuni viimase raseduseni elanud saleda inimese elu, siis viimased 7 aastat olid minu jaoks kohutavad. Peale rasedust võtsin alguses tasapisi alla. Ühest hetkest enam kaal ei vähenenud, ülekilod olid aga veel endiselt olemas. Proovisin omal käel erinevaid dieete ja isegi kaalulangetamiseks mõeldud plaastreid ja tablette. Tulemuseks kaal kokkuvõttes ainult tõusis. Hakkasid tekkima tervisega seotud probleemid.
Loe tervet luguTuttavad ja sõbrad juhtisid tähelepanu mu muutunud välimusele. Kuna oma jõududega ma kaaluga toime ei tulnud, otsustasin maovähenduse kasuks. Saatuse tahtel sai minu kirurgiks dr. Kaur, kes on parim ja meeldivaim arst üldse.
Operatsioon möödus eriliste probleemideta. Taastumine võttis pisut aega kuid polnud midagi ületamatut. Tänaseks päevaks on operatsioonist möödas 6 kuud ja kaalukaotus on 35 kg. Rippuvat nahka mul õnneks kuskile tekkinud ei ole ja figuuri muutused fantastilised. Olen väga õnnelik rahul, et selle otsuse tegin, sest elu ilma ülekaaluta on palju kergem ja helgem.
Suured tänud dr. Kaurile ja tema meeskonnale!
Operatsioonile minnes olin oma tippkaalus, ehk kaalusin 125 kilo. Ma pole kunagi nii palju kaalunud, isegi mitte rasedana. Ja see sai otsustavaks faktoriks. Kartsin operatsiooni väga, ma ei olnud kindel kas olen selleks valmis, kuid samas mõistsin et ma võibolla ei saagi kunagi oma söömishäiret kontrolli alla kui ma ennast ei piira äärmuslikult.
Loe tervet luguOperatsioon möödus ilusti, taastumine oli kiire. Kõige keerulisem oli aeglaselt söömine ja täiskõhutunde tunnetamine. Tihti peale oli kõht tühi ja ampsasin kiiresti, mis tekitas nii halva enesetunne, et pidin oksendama. Ma pole vist elus nii palju oksendanudki, kuid õppisin toitu mäluma ja võtma aega söömiseks. Nüüdseks on opist möödas 5 kuud, ja olen langetanud 32 kilo, tasapisi liigun edasi, kuid elutempo tõttu pole suutnud veel treeningutega alustada. Olemine on mõnus, komplimente sajab igalt poolt, ma ei häbene enam ennast, söön vähem ja tervislikumalt.
Ainuke mure on juuste välja langemine, seda on üsna palju, kuid loodan, et see varsti üle läheb ja võin jälle lahtiste juustega käia.
Eesmärgiks on langetada veel vähemalt 20 kilo.
Mul on hea meel, et selle otsuse langetasin, kuigi algus oli keeruline on tulevik helge.
Alustaks siis juttu sellest, et kaalu langus on hetkeks 69 kg 154 kg pealt 85 kg kuhu on jäänud pidama nüüd viimaseks 2 kuuks.
Loe tervet luguLäinud on väga hästi ja elus on toimunud totaalsed muutused. Kui pikemalt rääkida, siis ei oodanud ma seda, et kaal iseenesest langeks vaid asusin ka korrigeerima toitumist ja treeninguid. Hetkel treenin igapäevaselt ja viimased 6 kuud Jaapanis Brasiilia Jiu-jitsut. Kuna mu keha katavad paljusti tätoveeringud kartsin naha välja venimist kuid kõik on enamvähem tagasi tõmmanud. Motivatsiooniks teistele “See on elu parim otsus mida teha ” Lihtsalt raske on sõnadesse panna seda mida ma tunnen, lisan ühe ennem ja pärast pildi ka. Ennem pilt on tehtud 7 päeva ennem operatsiooni ja teine pilt 8,5 kuud peale operatsiooni.
Sageli mõeldakse, et kaalukirurgia on viimane õlekõrs eriti ülekaalulistele inimestele, kel kaalunumbrid juba üle saja kilogrammi jõudnud. Mina nii ei arva, sest tegelikult teab igaüks hästi, kustmaalt ta enesetunne eriti halvaks läheb ja ülekaal muutub pidevalt kuklas kummitavaks mureks.
Loe tervet luguMinu jaoks, kes ma olen 160 sentimeetrit pikk naisterahvas, oli selliseks piiriks näiteks 80 kilogrammi. Olen suurema osa oma elust kehakaaluga võidelnud ning katsetanud kümneid erinevaid kaalulangetusviise. Tõsi, mõned neist on osutunud ka edukaks ja kõige rohkem olen kaloreid lugedes ja hullupööra trenni tehes kaalu kaotanud 20 kilogrammi poole aastaga. 8 – 10 kilogrammiseid kaalulangetusprojekte on olnud mitmeid, kuid alati on mingil hetkel tahtejõud otsa saanud ning kõik kaotatu on tagasi tulnud ning nagu sel puhul tavaliselt ikka juhtub, on mõned kilokesed veel pealegi tulnud.
Seega olin oma 83 kilogrammiga lõpuks jõudnud punkti, kus ma polnud kunagi varem nii palju kaalunud. Isegi mitte enne sünnitama minekut. Häirivaks ja elu segavaks muutus seegi, et ühtäkki olin hakanud ennast häbenema: ma ei tahtnud jääda piltidele, vältisin seltskondlikku väljas käimist ja igasugune isu sportida oli kadunud. Päris kindlasti ei soovinud ma endale sellist elu. Seda enam, et peres on kasvamas alles kaheksa-aastane elav poisslaps, kellele on kõrvale vaja tegusat ja sportlikku ema.
Nii otsisingi abi kaalukirurgiast ega ole seda otsust siiani kahetsenud. Otsustasin sleeve- tüüpi operatsiooni kasuks, sest oodatav kaalulangus polnud nii suur ning meeltmööda tundus olevat seegi, et magu funktsioneerib endist viisi edasi ja seal toimuvad ka edaspidi imendumisprotsessid.
Tõsi, operatsiooni kujutasin ma oma vaimusilmas ette oluliselt kergemana. Aga tegemist on siiski tõsise operatsiooniga, millest taastumine pole sugugi naljaasi. Tuleb olla kannatlik, positiivne ja täis tahtejõudu.
Kõige raskem oli pärast operatsiooni harjuda sellega, et päris igat asja suhu pista ei saa. Mina kippusin oma võimeid ülehindama ning tekitasin endale korduvalt ebamugavusi süües valesid asju või tahtmatult liiga palju. Aga kogemustest õpid ja lõpuks oskad juba hoiduda nendest toiduainetest, mis maos raskustunnet tekitavad. Mina näiteks ei saanud enam süüa liha ja kartulit koos, samuti hakkasid mulle vastu koorepõhised rammusad salatid.
Kahe kuu jooksul tuli söömist ikka hoolega jälgida. Söögikorrad olid pigem ebameeldivad kui meeldivad, sest tõid enamasti kaasa ebamugavustunde. Mõnda aega andsid endast märku ka kerged kõrvetised. Pärast kahte kuud muutus aga kõik kergemaks. Vastikus toidu vastu kadus, seedimine muutus kuidagi kergemaks ja alateadlikult oli tekkinud juba oskus arvestada, mida võib süüa muretumalt ja millega tuleb olla ettevaatlik. Kõrvetised on nüüd üliharv nähtus ja neid on vaid siis, kui olen millegi rasvase või magusaga patustanud.
Oma toiduvalikul pean esmatähtsaks valke. Nii näiteks on eriliseks lemmikuks saanud skyr, proteiinijogurtid, smuutid, kodujuust ja munaroad. Lõunaks ja õhtuks püüan ikka süüa midagi lihavamat (seda küll väikses koguses) ja sinna juurde köögivilju, kartulit või teravilju. Ühesõnaga varem põhiliselt rammusast lihast ja kartulist koosnenud menüü on muutunud oluliselt tervislikumaks. Seda, et lõpetaksin söömise kohe kui tunnen raskust kõhus, ma veel õpin, sest olen harjunud taldriku kombekohaselt tühjaks sööma. Aga teen juba ka selles osas edusamme.
Oma suurt lemmikut – kohvi saan jätkuvalt juua, kuid nüüd lisan sinna vahukoore asemel piima. Gaasiliste jookidega on muidugi suhted sassis, sest mullid ei tundu maos ühestki asendist head. Paar lonksu kannatab ehk läbi häda välja, kuid kulinal juua ei saa ja ausalt öeldes pole vaja ka. Kuna ma ei suuda kuidagi juua paljast vett, siis joon selle asemel iga päev kauplustes müüdavat vitamiinivett, millest valin joomiseks võimalikult väikse suhkrusisalduse ja suure B12 vitamiini sisaldusega joogid. Neid on õnneks palju. Mõnikord olen nälja- või janu leevenduseks ostnud ka valmis valgujooke.
Kehakaal on pool aastat olnud stabiilses languses ehkki mõnikord pärast isukamat söömisperioodi olen kaalule roninud kindla veendumusega, et number on suurem kui eelmisel korral. Aga nii pole kordagi veel juhtunud. Operatsioonieelseks eesmärgiks seatud 23 kilogrammi ehk siis kaalulangus kuni 60 kilogrammini on poole aastaga peaaegu käes. Täpselt kuus kuud pärast operatsiooni kaalusin 60,7 kilogrammi ehk siis olen kaotanud lühikese ajaga 22,3 kilogrammi.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see käib nii kähku. Arvasin, et jõuan eesmärgini aasta või pooleteisega. Nüüd ootan huviga, millal kaal seisma jääb ja algab teatav tagasilangus. Tean, et pean siis hästi tubli olema ja veelgi hoolikamalt oma toidulauda jälgima ning ka liikumisele senisest enam rõhku panema.
Seni olen liikunud mõõdukalt. Läksin küll tagasi võrkpalli trenni, kuid see on vaid kord nädalas. Kord nädalas või üle nädala olen ka ujumas käinud ja ujunud siis sihikindlalat 40 x 25 meetrit ehk kilomeetri korraga. Kõndimas käisin paar kuud kohe pärast operatsiooni, kuid siis jäi see koduste kohustuste tõttu soiku. Suvel olen plaani võtnud paar korda nädalas käia rulluisutama ja kord nädalas rannavollet mängimas. Sügisest tahan aga alustada jõusaalis treenimist, sest kõhnumisest lõdvemaks jäänud nahk ja vähe toonuses keha ei näe sugugi hea välja.
Enesetunne on mul hea. Operatsioonijärgselt olin muidugi nõrk ja väsinud, kuid see tunne möödus esimese kuuga. Hakkasin korralikult võtma kliinikust soovitatud vitamiine (kompleks A – Z, D-vitamiini ja kaltsiumtsitraati) ning tõenäoliselt tänu nendele olen ennast ka suurepäraselt tundnud. Energiat jagub ja mingit nõrkust pole kordagi peale tulnud.
Nüüd kevadel, kus paksemad talveriided on seljast läinud, tuleb mul peaaegu iga päev kellegi küsimusele kehakaalu silmnähtava languse kohta vastata. Väikelinnas teavad ja tunnevad kõik mind kui paadunud dieeditajat ja eksperimenteerijat ning seetõttu uudistatakse, kas mul on jälle mõni põnev dieet käsil. Ma pole oma salenemise põhjust kellegi eest varjanud ja olen ausalt öelnud, et tegemist on loodetavasti elukestva muutusega, millele aitas kaasa tänapäevane kirurgia. Enamasti see üllatab inimesi, sest arvatakse, et ma polnud ju nii paks, et pidanuksin seda tegema. Olengi siis selgitanud, et see on tegelikult enesetunde küsimus ja selleks, et abi saada ei pea ennast viimse piirini paksuks sööma. Olen öelnud uudistajatele ka seda, et raskem osa seisab mul alles ees, sest siis, kui organism on kohanenud, algab tõsine töö kehakaalu säilitamise nimel.
Enda suurimaks ohuks pean magusaid ampse. Varem eelistasin ma iga kell soolast magusale, kuid nüüd taban ennast üha sagedamini midagi magusat suhu pistmas, sest paar kommi või üks jäätis mahuvad kenasti kõhtu ja tekitavad mõnusa täiskõhutunde. See pole aga kaugeltki tervislik. Seega püüan ennast harjutada kaasas kandma tervislikumat laadi müsli- või valgubatoone ning mandleid-pähkleid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et pool aastat pärast operatsiooni on kõik suurepärane. Minu elukvaliteet on palju muutunud, tunnen ennast jälle julge ja elurõõmsana. Oleksin ülimalt õnnelik, kui see oleks nii ka aasta või kahe möödumisel. Realistina tean, et see sõltub väga suures osas minust endast. Loodan siiralt, et saan hakkama ega riku magu uuesti välja venitades või ebatervislikku toitu süües saadud võimalust ära.
Alustades algusest, siis pean mainima, et enne operatsiooni dr Kauriga käisin ka teise arsti juures konsultatsioonil. Esimese arsti juurest tulin ära tunnetega, et ma ei taha sinna operatsioonile minna. Arst oli täiesti osavõtmatu, konsultatsioon kestis viis minutit. Küsiti ainult KMI kohta ja millal tahan tulla. Ei jäänud muljet, et tahan ennast selle arsti kätesse usaldada. Seejärel mõtlesin, et päris loobuda ka siiski ei soovi ning panin dr. Kauri konsultatsioonile aja. Vahe eelmise arstiga oli nagu öö ja päev.
Loe tervet luguOli tunda, et arsti tõesti huvitab sinu käekäik, arst uuris taustainfot, miks sa oled sellesse olukorda sattunud ning mida peaks edaspidi teadma operatsioonijärgsest elust. Üldse ning samuti oli minu jaoks väga oluline, et dr. Kaur seletas kõik riskid ja võimalikud tüsistused väga lihtsas eesti keeles ära. See võttis kohe pool hirmu ära, sest tegemist on siiski suure operatsiooniga.
Haiglasse minnes ja terve haiglas oleku aja, tundsin, et minu käekäigust tõesti hoolitakse. Peale haiglast koju saamist olin ka varustatud arsti numbriga, kuid õnneks on seda vaid ühe korra vaja läinud ning siis ka vaid seetõttu, et sain restoranist toidumürgituse ja vajasin iiveldusevastast rohtu. Operatsioon ise läks hästi, taastumine kiirelt – kodukontoris hakkasin tööle umbes nädal pärast operatsiooni.
Operatsioonist on täna möödas täpselt 7 kuud – minu KMI on 24,6. Kokku on kaal langenud umbes 29-30 kg. Enesetunne on väga hea, enesekindlus on tõusnud ja tundub, et see mõjutab ka muid valdkondi minu elus. Tean, et paljud paarid lähevad lahku peale operatsiooni, kuid minu abielu on sellest ainult võitnud. Tunnen, et oleme tugevam meeskond kui eales varem.
Ma arvan, et kordamine on tarkuse ema ja tean, et nii mõnedki operatsiooni läbinud on öelnud sama: ma kahetsen vaid seda, et ma seda varem ei teinud
Minu poolt suured tänud kogu teie meeskonnale, erilised tänud ja soojad sõnad dr. Kaurile!
Kui Johanna 23 aastaselt abiellus oli ta oma ideaalkaalus. 160 cm juures kaalus ta 60 kg. Abiellumisele järgnes 3 toreda lapse sünd ja 60 kg lisandumine.
“ Olin tüüpiline jo-jo kaalulangetaja. Proovisin kõikvõimalikke erinevaid tooteid ja teenuseid – s.h Kaalujälgijad, Herbalife, Nutrilett. Suutsin mitmeid kordi langetada kaalu ca 20 kg, aga endine kaal taastus ruttu. Olin liiga hea toiduvalmistaja ja armastasin maiustusi, kaalulangetamine iseseisvalt ei õnnestunud kuidagi”, jutustab Johanna.
Johanna kaal tõusis 123 kiloni ja arstid hakkasid tema kaalule tähelepanu pöörama. Vererõhk oli kõrge, samuti veresuhkur.
Risk haigestuda II tüübi diabeeti kasvab koos kaalu tõusuga. Igal aastal haigestub ca 3% suure ülekaaluga inimestest II tüübi diabeeti.
Naisel kelle KMI on üle 35kg/m2 on pea 100 korda suurem risk haigestuda II tüübi diabeeti kui naisel, kelle KMI on 23kg/m2.
Maovähendusoperatsiooni abil on võimalik viia see risk 0,5%-ni, mis on sama kui kogu elanikonna keskmine, kommenteerib Dr Kaur.
“Tekkis suur väsimus- peale tööd läksin otse koju ja magasin. Koos lastega ei jaksanud enam midagi teha. Väsisin sellest kõigest ja hakkasin otsima väljapääsu. Netis surfates jõudsin otsusele, et maovähendusoperatsioon on see, mida tahan. Käisin Dr Kauri konsultatsioonil 2014 aasta juulis ja otsustasin maost möödajuhtiva operatsiooni (gastric bypass) kasuks.”
Johanna operatsioon toimus augustis 2014. Johanna taastus operatsioonist kiirest. Esimese nädalaga langes kaal 3 kg. Tööle naasmine oli operatsiooni järgse toitumise koha pealt küll väljakutse, aga kaal langes siiski. Saavutatud tulemused ja arsti kannustamine viisid Johanna selleni, et ta hakkas jooksmas käima.
“Alustasin ikka väga lühikeste distantsidega, peagi märkasin, et jaksan rohkem. Mida rohkem kaal langes, seda rohkem jaksasin ja mida rohkem jaksasin, seda õnnelikumaks muutusin.”, räägib Johanna.
“Olin alati unistanud, et kui saan 40 tahan olla paremas vormis. See unistus täitus. Novembris kui 40-s sünnipäev saabus, näitas kaal 82 kg!
Johanna kaalulangus on küll järjest aeglustunud, aga pole veel täiesti peatunud. Praegu aprillis 2015 on tema kaal langenud pisut üle 50 kg.
Bariaatriline kirurgia on täna üldtunnustatud kõige efektiivsema rasvumise ravimeetodina. Kaal hakkab langema kohe lõikuse järgselt ja pole üllatav kui 1 kuu peale operatsiooni on patsient kaotanud 12-15 kg oma kehakaalust. Kaal langeb 12-18 kuu vältel peale operatsiooni. Patsiendid kaotavad oma ülekaalust 50-100% ( keskmiselt 70%). Tulemus sõltub algsest kehamassi indeksist, füüsilise aktiivsuse tasemest ja patsiendi edukusest oma eluviisi muutmisel peale lõikust. Sama oluliseks kui kaalulangust pean kirurgilise ravi soodsat mõju kaasuvatele haigustele ja nende riskidele tulevikus sellest lisanduva elukvaliteedi ja eluaastatega ehk pikema ja parema eluga.
“Paljud asjad on muutunud. Olen rõõmsam ja energilisem, jaksan veeta aega oma lastega, ka sekselu on saanud hoogu juurde. Proovin kuni elu lõpuni seda tulemust säilitada ja olla õnnelik!”, lõpetab Johanna oma loo.
Tervis ja enesetunne on väga head ja olen väga rahul tehtud otsusega. Medicoveri tervisekontroll aprillis andis sellele ka kinnitust. Tänaseks olen kaotanud 17,5 kg (kaalun 66,7 kg) ja loodan et kaal langeb veelgi. Koos kaalukaotusega on lisandunud enesekindlus ja heaolutunne.
Loe tervet luguMa ei jõua küll ära süüa kogu maailma toitu, aga samas on väga hea, et ma ei pea piirama ennast toitu valikute osas ja võin süüa, mida tahan. Koguse piir on kiirelt tuntav ja tekib hea täiskõhu tunne. Kui teised näiteks töö juures sünnipäeval söövad lõunaks taldrikutäie toitu, siis mina jagan selle terveks tööpäevaks osadeks. Positiivne on ka see, et endisest vähesest alkoholi tarbimisest on saanud minimaalne.
Ma küll ei tea, kas minu tagasiside on päris adekvaatne, kuna minu algkaal ei olnud nii suur, kui enamusel ülekaalulistel. Aga väidan kindlalt, et rõõm raha olemasolust ei ole nii suur kui heast enesetundest ja väljanägemisest.
Minu parim otsus peale 10-t aastat raskeid dieete ja suur-suur tänu doktor Kaurile.
Andrus (37 aastane) on maovähendusoperatsiooni järgselt kaotanud oma kehalt 50 kg ja hankinud endale parema elu. Enne operatsiooni tundus tulevik talle täiesti tume ja lootusetu.
Loe tervet luguNooruses oli ta olnud aktiivne sportlane. Ta oli siis 199cm pikk ja kaalus 105 kg. Umbes 30 aastaselt hakkas aga tervis muret valmistama – vererõhk tõusis ja pidev väsimus vaevas. Paari järgneva aasta jooksul kaal muudkui tõusis ja enesetunne halvenes.
„See ei või minuga juhtuda!“
„Umbes 5 aastat tagasi, kui kaalusin 125 kg saatis perearst mind diabeedi uuringutele. Tulemused näitasid, et veresuhkur on kõrge ja vajan kiiresti ravi. Ravitulemused olid aga kehvad, tervis halvenes, kaal tõusis edasi ja kannatasin pideva väsimuse all. Veresuhkur kõikus, veresuhkuru näit oli 8-15“, räägib Andrus.
„Mitme aasta vältel proovisin erinevaid dieete ja üritasin oma toitumisharjumusi muuta, aga ei suutnud neist pikemalt kinni pidada. Aasta ennem operatsiooni, sain ma II tüübi diabeedi diagnoosi ja insuliiniravi algas. Veresuhkru kõikumine lisas söögiisu, kaal tõusis 149 kiloni. Olin siis 35 aastane ja uskusin, et oma 40 sünnipäeva ma võibolla ei näe. Olin alla andmas ja mõtlesin, et elan kuni suren.“
Maovähendusoperatsioon päästis elu.
Andrusle oli aga õnne, kuna üks tutav rääkis talle maovähendusoperatsioonist, mis on üks tõhusamaid võimalusi II tüübi diabeedi ja ülekaalu ravis.
„Peale info otsimist internetist otsustasin pääseda sellele operatsioonile võimalikult kiiresti, kuna Haigekassa järjekord oli ca 2 aastat, siis valisin tasulise operatsiooni“ mainib Andrus.
Andruse operatsioon toimus 2012 aasta kevadel. Enne operatsiooni kaalus ta 149 kg ja süstis insuliini 5 korda ööpäevas. Operatsiooni järel ei ole ta vajanud insuliini enam kordagi, sama kehtib vererõhurohtude suhtes. Tema veresuhkur on püsinud 4,2-6,3 vahel, mis on normaalne.
2,5 aastat peale maovähendusoperatsiooni kaalub Andrus 98kg, tema kehamassiindeks on 24,5 kg/m2, seega on ta üks õnnelikest, kes on saavutanud oma ideaalkaalu. Ta on taas aktiivne sportlane ja osales eelmine suvi ka triatloni võistlustel.
Andruse imelist paranemist kommenteerib dr Ilmar Kaur:
– „Patsientidel, kes on põdenud II tüübi diabeeti alla kahe aasta ja kes ei ole veel insuliini ravil, on maovähendusoperatsiooni järgselt suurepärane võimalus terveneda. Samuti on head võimalused patsiendil, kelle diabeet on kestnud kauem (aga alla 5 aasta) ja kes samuti veel ei vaja insuliinravi.
– Veresuhkur võib normaliseeruda juba päev pärast operatsiooni nagu Andruse puhul, kuid tavaliselt toimub see kahe esimese nädala jooksul,“ kommenteerib dr Kaur.
– Kaks aastat peale operatsiooni on 75-80% kõigist patsientidest, kellel oli diabeet, veresuhkur normis. Viis aastat peale operatsiooni on veresuhkur normis 52-68%-l endistest diabeetikutest.
– Tõenäoline kaalulangus 2 aastat peale maovähendusoperatsiooni on ca 70-80% ülekaalust, mis on 27-30% kehakaalust. 3-4% patsientidest saavutab oma ideaalkaalu.
KMI 30-35kg/m2 vähendab eluiga ca 4 aastat
KMI 40 ja rohkem lühendab eluiga aga pea 10 aastat.
Suuremas ohus on just mehed: rasvumine, eriti siseorganite rasvumine nn õllekõht, uneapnoe, kõrge vererõhk, kõrge kolesterool ja kõrge veresuhkur võivad viia enneaegse surmani. Seetõttu peaks mehed kaaluma maovähendusoperatsiooni tunduvalt enam kui seni.
Dr Kauri patsientidest on praegusel hetkel 80% naisi ja vaid 20% mehi.
Ja küsi rohkem informatsiooni
