Telefon: +372 520 7001
Sageli mõeldakse, et kaalukirurgia on viimane õlekõrs eriti ülekaalulistele inimestele, kel kaalunumbrid juba üle saja kilogrammi jõudnud. Mina nii ei arva, sest tegelikult teab igaüks hästi, kustmaalt ta enesetunne eriti halvaks läheb ja ülekaal muutub pidevalt kuklas kummitavaks mureks.
Loe tervet luguMinu jaoks, kes ma olen 160 sentimeetrit pikk naisterahvas, oli selliseks piiriks näiteks 80 kilogrammi. Olen suurema osa oma elust kehakaaluga võidelnud ning katsetanud kümneid erinevaid kaalulangetusviise. Tõsi, mõned neist on osutunud ka edukaks ja kõige rohkem olen kaloreid lugedes ja hullupööra trenni tehes kaalu kaotanud 20 kilogrammi poole aastaga. 8 – 10 kilogrammiseid kaalulangetusprojekte on olnud mitmeid, kuid alati on mingil hetkel tahtejõud otsa saanud ning kõik kaotatu on tagasi tulnud ning nagu sel puhul tavaliselt ikka juhtub, on mõned kilokesed veel pealegi tulnud.
Seega olin oma 83 kilogrammiga lõpuks jõudnud punkti, kus ma polnud kunagi varem nii palju kaalunud. Isegi mitte enne sünnitama minekut. Häirivaks ja elu segavaks muutus seegi, et ühtäkki olin hakanud ennast häbenema: ma ei tahtnud jääda piltidele, vältisin seltskondlikku väljas käimist ja igasugune isu sportida oli kadunud. Päris kindlasti ei soovinud ma endale sellist elu. Seda enam, et peres on kasvamas alles kaheksa-aastane elav poisslaps, kellele on kõrvale vaja tegusat ja sportlikku ema.
Nii otsisingi abi kaalukirurgiast ega ole seda otsust siiani kahetsenud. Otsustasin sleeve- tüüpi operatsiooni kasuks, sest oodatav kaalulangus polnud nii suur ning meeltmööda tundus olevat seegi, et magu funktsioneerib endist viisi edasi ja seal toimuvad ka edaspidi imendumisprotsessid.
Tõsi, operatsiooni kujutasin ma oma vaimusilmas ette oluliselt kergemana. Aga tegemist on siiski tõsise operatsiooniga, millest taastumine pole sugugi naljaasi. Tuleb olla kannatlik, positiivne ja täis tahtejõudu.
Kõige raskem oli pärast operatsiooni harjuda sellega, et päris igat asja suhu pista ei saa. Mina kippusin oma võimeid ülehindama ning tekitasin endale korduvalt ebamugavusi süües valesid asju või tahtmatult liiga palju. Aga kogemustest õpid ja lõpuks oskad juba hoiduda nendest toiduainetest, mis maos raskustunnet tekitavad. Mina näiteks ei saanud enam süüa liha ja kartulit koos, samuti hakkasid mulle vastu koorepõhised rammusad salatid.
Kahe kuu jooksul tuli söömist ikka hoolega jälgida. Söögikorrad olid pigem ebameeldivad kui meeldivad, sest tõid enamasti kaasa ebamugavustunde. Mõnda aega andsid endast märku ka kerged kõrvetised. Pärast kahte kuud muutus aga kõik kergemaks. Vastikus toidu vastu kadus, seedimine muutus kuidagi kergemaks ja alateadlikult oli tekkinud juba oskus arvestada, mida võib süüa muretumalt ja millega tuleb olla ettevaatlik. Kõrvetised on nüüd üliharv nähtus ja neid on vaid siis, kui olen millegi rasvase või magusaga patustanud.
Oma toiduvalikul pean esmatähtsaks valke. Nii näiteks on eriliseks lemmikuks saanud skyr, proteiinijogurtid, smuutid, kodujuust ja munaroad. Lõunaks ja õhtuks püüan ikka süüa midagi lihavamat (seda küll väikses koguses) ja sinna juurde köögivilju, kartulit või teravilju. Ühesõnaga varem põhiliselt rammusast lihast ja kartulist koosnenud menüü on muutunud oluliselt tervislikumaks. Seda, et lõpetaksin söömise kohe kui tunnen raskust kõhus, ma veel õpin, sest olen harjunud taldriku kombekohaselt tühjaks sööma. Aga teen juba ka selles osas edusamme.
Oma suurt lemmikut – kohvi saan jätkuvalt juua, kuid nüüd lisan sinna vahukoore asemel piima. Gaasiliste jookidega on muidugi suhted sassis, sest mullid ei tundu maos ühestki asendist head. Paar lonksu kannatab ehk läbi häda välja, kuid kulinal juua ei saa ja ausalt öeldes pole vaja ka. Kuna ma ei suuda kuidagi juua paljast vett, siis joon selle asemel iga päev kauplustes müüdavat vitamiinivett, millest valin joomiseks võimalikult väikse suhkrusisalduse ja suure B12 vitamiini sisaldusega joogid. Neid on õnneks palju. Mõnikord olen nälja- või janu leevenduseks ostnud ka valmis valgujooke.
Kehakaal on pool aastat olnud stabiilses languses ehkki mõnikord pärast isukamat söömisperioodi olen kaalule roninud kindla veendumusega, et number on suurem kui eelmisel korral. Aga nii pole kordagi veel juhtunud. Operatsioonieelseks eesmärgiks seatud 23 kilogrammi ehk siis kaalulangus kuni 60 kilogrammini on poole aastaga peaaegu käes. Täpselt kuus kuud pärast operatsiooni kaalusin 60,7 kilogrammi ehk siis olen kaotanud lühikese ajaga 22,3 kilogrammi.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see käib nii kähku. Arvasin, et jõuan eesmärgini aasta või pooleteisega. Nüüd ootan huviga, millal kaal seisma jääb ja algab teatav tagasilangus. Tean, et pean siis hästi tubli olema ja veelgi hoolikamalt oma toidulauda jälgima ning ka liikumisele senisest enam rõhku panema.
Seni olen liikunud mõõdukalt. Läksin küll tagasi võrkpalli trenni, kuid see on vaid kord nädalas. Kord nädalas või üle nädala olen ka ujumas käinud ja ujunud siis sihikindlalat 40 x 25 meetrit ehk kilomeetri korraga. Kõndimas käisin paar kuud kohe pärast operatsiooni, kuid siis jäi see koduste kohustuste tõttu soiku. Suvel olen plaani võtnud paar korda nädalas käia rulluisutama ja kord nädalas rannavollet mängimas. Sügisest tahan aga alustada jõusaalis treenimist, sest kõhnumisest lõdvemaks jäänud nahk ja vähe toonuses keha ei näe sugugi hea välja.
Enesetunne on mul hea. Operatsioonijärgselt olin muidugi nõrk ja väsinud, kuid see tunne möödus esimese kuuga. Hakkasin korralikult võtma kliinikust soovitatud vitamiine (kompleks A – Z, D-vitamiini ja kaltsiumtsitraati) ning tõenäoliselt tänu nendele olen ennast ka suurepäraselt tundnud. Energiat jagub ja mingit nõrkust pole kordagi peale tulnud.
Nüüd kevadel, kus paksemad talveriided on seljast läinud, tuleb mul peaaegu iga päev kellegi küsimusele kehakaalu silmnähtava languse kohta vastata. Väikelinnas teavad ja tunnevad kõik mind kui paadunud dieeditajat ja eksperimenteerijat ning seetõttu uudistatakse, kas mul on jälle mõni põnev dieet käsil. Ma pole oma salenemise põhjust kellegi eest varjanud ja olen ausalt öelnud, et tegemist on loodetavasti elukestva muutusega, millele aitas kaasa tänapäevane kirurgia. Enamasti see üllatab inimesi, sest arvatakse, et ma polnud ju nii paks, et pidanuksin seda tegema. Olengi siis selgitanud, et see on tegelikult enesetunde küsimus ja selleks, et abi saada ei pea ennast viimse piirini paksuks sööma. Olen öelnud uudistajatele ka seda, et raskem osa seisab mul alles ees, sest siis, kui organism on kohanenud, algab tõsine töö kehakaalu säilitamise nimel.
Enda suurimaks ohuks pean magusaid ampse. Varem eelistasin ma iga kell soolast magusale, kuid nüüd taban ennast üha sagedamini midagi magusat suhu pistmas, sest paar kommi või üks jäätis mahuvad kenasti kõhtu ja tekitavad mõnusa täiskõhutunde. See pole aga kaugeltki tervislik. Seega püüan ennast harjutada kaasas kandma tervislikumat laadi müsli- või valgubatoone ning mandleid-pähkleid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et pool aastat pärast operatsiooni on kõik suurepärane. Minu elukvaliteet on palju muutunud, tunnen ennast jälle julge ja elurõõmsana. Oleksin ülimalt õnnelik, kui see oleks nii ka aasta või kahe möödumisel. Realistina tean, et see sõltub väga suures osas minust endast. Loodan siiralt, et saan hakkama ega riku magu uuesti välja venitades või ebatervislikku toitu süües saadud võimalust ära.
Alustades algusest, siis pean mainima, et enne operatsiooni dr Kauriga käisin ka teise arsti juures konsultatsioonil. Esimese arsti juurest tulin ära tunnetega, et ma ei taha sinna operatsioonile minna. Arst oli täiesti osavõtmatu, konsultatsioon kestis viis minutit. Küsiti ainult KMI kohta ja millal tahan tulla. Ei jäänud muljet, et tahan ennast selle arsti kätesse usaldada. Seejärel mõtlesin, et päris loobuda ka siiski ei soovi ning panin dr. Kauri konsultatsioonile aja. Vahe eelmise arstiga oli nagu öö ja päev.
Loe tervet luguOli tunda, et arsti tõesti huvitab sinu käekäik, arst uuris taustainfot, miks sa oled sellesse olukorda sattunud ning mida peaks edaspidi teadma operatsioonijärgsest elust. Üldse ning samuti oli minu jaoks väga oluline, et dr. Kaur seletas kõik riskid ja võimalikud tüsistused väga lihtsas eesti keeles ära. See võttis kohe pool hirmu ära, sest tegemist on siiski suure operatsiooniga.
Haiglasse minnes ja terve haiglas oleku aja, tundsin, et minu käekäigust tõesti hoolitakse. Peale haiglast koju saamist olin ka varustatud arsti numbriga, kuid õnneks on seda vaid ühe korra vaja läinud ning siis ka vaid seetõttu, et sain restoranist toidumürgituse ja vajasin iiveldusevastast rohtu. Operatsioon ise läks hästi, taastumine kiirelt – kodukontoris hakkasin tööle umbes nädal pärast operatsiooni.
Operatsioonist on täna möödas täpselt 7 kuud – minu KMI on 24,6. Kokku on kaal langenud umbes 29-30 kg. Enesetunne on väga hea, enesekindlus on tõusnud ja tundub, et see mõjutab ka muid valdkondi minu elus. Tean, et paljud paarid lähevad lahku peale operatsiooni, kuid minu abielu on sellest ainult võitnud. Tunnen, et oleme tugevam meeskond kui eales varem.
Ma arvan, et kordamine on tarkuse ema ja tean, et nii mõnedki operatsiooni läbinud on öelnud sama: ma kahetsen vaid seda, et ma seda varem ei teinud 
Minu poolt suured tänud kogu teie meeskonnale, erilised tänud ja soojad sõnad dr. Kaurile!
Kui Johanna 23 aastaselt abiellus oli ta oma ideaalkaalus. 160 cm juures kaalus ta 60 kg. Abiellumisele järgnes 3 toreda lapse sünd ja 60 kg lisandumine.
“ Olin tüüpiline jo-jo kaalulangetaja. Proovisin kõikvõimalikke erinevaid tooteid ja teenuseid – s.h Kaalujälgijad, Herbalife, Nutrilett. Suutsin mitmeid kordi langetada kaalu ca 20 kg, aga endine kaal taastus ruttu. Olin liiga hea toiduvalmistaja ja armastasin maiustusi, kaalulangetamine iseseisvalt ei õnnestunud kuidagi”, jutustab Johanna.
Johanna kaal tõusis 123 kiloni ja arstid hakkasid tema kaalule tähelepanu pöörama. Vererõhk oli kõrge, samuti veresuhkur.
Risk haigestuda II tüübi diabeeti kasvab koos kaalu tõusuga. Igal aastal haigestub ca 3% suure ülekaaluga inimestest II tüübi diabeeti.
Naisel kelle KMI on üle 35kg/m2 on pea 100 korda suurem risk haigestuda II tüübi diabeeti kui naisel, kelle KMI on 23kg/m2.
Maovähendusoperatsiooni abil on võimalik viia see risk 0,5%-ni, mis on sama kui kogu elanikonna keskmine, kommenteerib Dr Kaur.
“Tekkis suur väsimus- peale tööd läksin otse koju ja magasin. Koos lastega ei jaksanud enam midagi teha. Väsisin sellest kõigest ja hakkasin otsima väljapääsu. Netis surfates jõudsin otsusele, et maovähendusoperatsioon on see, mida tahan. Käisin Dr Kauri konsultatsioonil 2014 aasta juulis ja otsustasin maost möödajuhtiva operatsiooni (gastric bypass) kasuks.”
Johanna operatsioon toimus augustis 2014. Johanna taastus operatsioonist kiirest. Esimese nädalaga langes kaal 3 kg. Tööle naasmine oli operatsiooni järgse toitumise koha pealt küll väljakutse, aga kaal langes siiski. Saavutatud tulemused ja arsti kannustamine viisid Johanna selleni, et ta hakkas jooksmas käima.
“Alustasin ikka väga lühikeste distantsidega, peagi märkasin, et jaksan rohkem. Mida rohkem kaal langes, seda rohkem jaksasin ja mida rohkem jaksasin, seda õnnelikumaks muutusin.”, räägib Johanna.
“Olin alati unistanud, et kui saan 40 tahan olla paremas vormis. See unistus täitus. Novembris kui 40-s sünnipäev saabus, näitas kaal 82 kg!
Johanna kaalulangus on küll järjest aeglustunud, aga pole veel täiesti peatunud. Praegu aprillis 2015 on tema kaal langenud pisut üle 50 kg.
Bariaatriline kirurgia on täna üldtunnustatud kõige efektiivsema rasvumise ravimeetodina. Kaal hakkab langema kohe lõikuse järgselt ja pole üllatav kui 1 kuu peale operatsiooni on patsient kaotanud 12-15 kg oma kehakaalust. Kaal langeb 12-18 kuu vältel peale operatsiooni. Patsiendid kaotavad oma ülekaalust 50-100% ( keskmiselt 70%). Tulemus sõltub algsest kehamassi indeksist, füüsilise aktiivsuse tasemest ja patsiendi edukusest oma eluviisi muutmisel peale lõikust. Sama oluliseks kui kaalulangust pean kirurgilise ravi soodsat mõju kaasuvatele haigustele ja nende riskidele tulevikus sellest lisanduva elukvaliteedi ja eluaastatega ehk pikema ja parema eluga.
“Paljud asjad on muutunud. Olen rõõmsam ja energilisem, jaksan veeta aega oma lastega, ka sekselu on saanud hoogu juurde. Proovin kuni elu lõpuni seda tulemust säilitada ja olla õnnelik!”, lõpetab Johanna oma loo.
Tervis ja enesetunne on väga head ja olen väga rahul tehtud otsusega. Medicoveri tervisekontroll aprillis andis sellele ka kinnitust. Tänaseks olen kaotanud 17,5 kg (kaalun 66,7 kg) ja loodan et kaal langeb veelgi. Koos kaalukaotusega on lisandunud enesekindlus ja heaolutunne.
Loe tervet luguMa ei jõua küll ära süüa kogu maailma toitu, aga samas on väga hea, et ma ei pea piirama ennast toitu valikute osas ja võin süüa, mida tahan. Koguse piir on kiirelt tuntav ja tekib hea täiskõhu tunne. Kui teised näiteks töö juures sünnipäeval söövad lõunaks taldrikutäie toitu, siis mina jagan selle terveks tööpäevaks osadeks. Positiivne on ka see, et endisest vähesest alkoholi tarbimisest on saanud minimaalne.
Ma küll ei tea, kas minu tagasiside on päris adekvaatne, kuna minu algkaal ei olnud nii suur, kui enamusel ülekaalulistel. Aga väidan kindlalt, et rõõm raha olemasolust ei ole nii suur kui heast enesetundest ja väljanägemisest.
Minu parim otsus peale 10-t aastat raskeid dieete ja suur-suur tänu doktor Kaurile.
Andrus (37 aastane) on maovähendusoperatsiooni järgselt kaotanud oma kehalt 50 kg ja hankinud endale parema elu. Enne operatsiooni tundus tulevik talle täiesti tume ja lootusetu.
Loe tervet luguNooruses oli ta olnud aktiivne sportlane. Ta oli siis 199cm pikk ja kaalus 105 kg. Umbes 30 aastaselt hakkas aga tervis muret valmistama – vererõhk tõusis ja pidev väsimus vaevas. Paari järgneva aasta jooksul kaal muudkui tõusis ja enesetunne halvenes.
„See ei või minuga juhtuda!“
„Umbes 5 aastat tagasi, kui kaalusin 125 kg saatis perearst mind diabeedi uuringutele. Tulemused näitasid, et veresuhkur on kõrge ja vajan kiiresti ravi. Ravitulemused olid aga kehvad, tervis halvenes, kaal tõusis edasi ja kannatasin pideva väsimuse all. Veresuhkur kõikus, veresuhkuru näit oli 8-15“, räägib Andrus.
„Mitme aasta vältel proovisin erinevaid dieete ja üritasin oma toitumisharjumusi muuta, aga ei suutnud neist pikemalt kinni pidada. Aasta ennem operatsiooni, sain ma II tüübi diabeedi diagnoosi ja insuliiniravi algas. Veresuhkru kõikumine lisas söögiisu, kaal tõusis 149 kiloni. Olin siis 35 aastane ja uskusin, et oma 40 sünnipäeva ma võibolla ei näe. Olin alla andmas ja mõtlesin, et elan kuni suren.“
Maovähendusoperatsioon päästis elu.
Andrusle oli aga õnne, kuna üks tutav rääkis talle maovähendusoperatsioonist, mis on üks tõhusamaid võimalusi II tüübi diabeedi ja ülekaalu ravis.
„Peale info otsimist internetist otsustasin pääseda sellele operatsioonile võimalikult kiiresti, kuna Haigekassa järjekord oli ca 2 aastat, siis valisin tasulise operatsiooni“ mainib Andrus.
Andruse operatsioon toimus 2012 aasta kevadel. Enne operatsiooni kaalus ta 149 kg ja süstis insuliini 5 korda ööpäevas. Operatsiooni järel ei ole ta vajanud insuliini enam kordagi, sama kehtib vererõhurohtude suhtes. Tema veresuhkur on püsinud 4,2-6,3 vahel, mis on normaalne.
2,5 aastat peale maovähendusoperatsiooni kaalub Andrus 98kg, tema kehamassiindeks on 24,5 kg/m2, seega on ta üks õnnelikest, kes on saavutanud oma ideaalkaalu. Ta on taas aktiivne sportlane ja osales eelmine suvi ka triatloni võistlustel.
Andruse imelist paranemist kommenteerib dr Ilmar Kaur:
– „Patsientidel, kes on põdenud II tüübi diabeeti alla kahe aasta ja kes ei ole veel insuliini ravil, on maovähendusoperatsiooni järgselt suurepärane võimalus terveneda. Samuti on head võimalused patsiendil, kelle diabeet on kestnud kauem (aga alla 5 aasta) ja kes samuti veel ei vaja insuliinravi.
– Veresuhkur võib normaliseeruda juba päev pärast operatsiooni nagu Andruse puhul, kuid tavaliselt toimub see kahe esimese nädala jooksul,“ kommenteerib dr Kaur.
– Kaks aastat peale operatsiooni on 75-80% kõigist patsientidest, kellel oli diabeet, veresuhkur normis. Viis aastat peale operatsiooni on veresuhkur normis 52-68%-l endistest diabeetikutest.
– Tõenäoline kaalulangus 2 aastat peale maovähendusoperatsiooni on ca 70-80% ülekaalust, mis on 27-30% kehakaalust. 3-4% patsientidest saavutab oma ideaalkaalu.
KMI 30-35kg/m2 vähendab eluiga ca 4 aastat
KMI 40 ja rohkem lühendab eluiga aga pea 10 aastat.
Suuremas ohus on just mehed: rasvumine, eriti siseorganite rasvumine nn õllekõht, uneapnoe, kõrge vererõhk, kõrge kolesterool ja kõrge veresuhkur võivad viia enneaegse surmani. Seetõttu peaks mehed kaaluma maovähendusoperatsiooni tunduvalt enam kui seni.
Dr Kauri patsientidest on praegusel hetkel 80% naisi ja vaid 20% mehi.
Olen väga rahul. Kõike saan süüa peale magusa. Ei mingit magusat ei saa suhu pista kohe tekib dumping syndroom. Aga olen sellega harjunud, et magusat ei saa ja ei tahagi enam. Piisab banaanist või mõnest muust magusast puuviljast või juurviljast nagu bataat jne. Toidupoed on ainult kole väikseks jäänud kuna paljudesse osakondadesse ei ole enam asja.
Loe tervet luguKõiges mis suhkruga magus tuleb eemale hoida ja see ei ole raske kui meenub dumping syndroomi taas üleelatud hetk mis võtab tavaliselt 1 tunni siis on möödas aga ei soovita kellelegi sellist üleelamist.
Kaalus ei ole palju kaotanud. Tänase seisuga kaalun 105 kg (4 kuud peale operatsiooni). haiglas olles olin 120 kg. kõrghetk on olnud 139 kg. Läheb tasapisi aga kindlalt.
Kevad käes ja hakkan liikumisele rohkem rõhku panema siis on ka tulemused paremad.
Pool teekonda on veel ees. Eesmärk on saada 70 kilo peale.
Tänan teid ja …..
Kaunist kevadet teie meeskonnale
Minu lugu on üsna tüüpiline. Juba lapsest peale olin teistest veidi suurem ja priskem, kuigi ei söönud enda meelest rohkem kui teised ning olin piisavalt aktiivne. Kuni 15 eluaastani harrastasin kergejõustikku, kaalu tõttu olid põhialadeks kuulitõuge ja kettaheide. Murde- ja kasvueas üleliigne polster kadus ja minust sai üsna sale poiss. Peale keskkooli lõppu sõjaväkke minnes kaalusin 195cm pikkuse juures 100 kg.
Loe tervet lugu
Seejärel hakkas kaal tasapisi jälle tõusma. 24 aastaselt kaalusin juba 160 kg. Kiired tööpäevad vaheldusid pidudega nädalavahetustel. Liikumiseks polnud mingit motivatsiooni, palju mõnusam oli diivanil vedeleda, juua õlut ja süüa kõike head ja paremat, mis aitas unustada kaaluprobleemi ja upitada madalat enesehinnangut. Lühikesteks perioodideks suutsin alla võtta isegi kuni 35kg, aga kõik katsed langetatud kaalu hoida nurjusid.
– Dieedi ja trenni abil langetuatud kaalu on võimalik püsivalt säilitada vaid tugiisiku või -grupi toel. Dr Ilmar Kauri sõnul suudab vaid 1% kaalulangetajatest saavutatud kaalu hoida iseseisvalt ilma välise abi ja toeta.
27 aastaselt hakkas minu igapäevaelu muutuma järjest raskemaks. Seljahädad süvenesid, põlved hakkasid valutama, versuhkur tõusis. Minu kehamassi indeks oli 42-43 kg/m2, olin juba eluohtlikult rasvunud.
– Risk haigestuda II tüübi diabeeti kasvab koos kaalu tõusuga.
Mehel kelle KMI on üle 35kg/m2 on 80 korda suurem risk haigestuda II tüübi diabeeti kui mehel, kelle KMI on 23kg/m2. Naiste puhul on see risk isegi pisut suurem.
– Igal aastal haigestub ca 3% suure ülekaaluga inimestest II tüübi diabeeti.
Maovähendusoperatsiooni abil on võimalik viia see risk 0,5%-ni, mis on sama kui kogu elanikonna keskmine, kommenteerib Dr Kaur.
– Patsientidel, kes on põdenud II tüübi diabeeti alla kahe aasta ja ei vaja veel insuliini ravi on suurepärane võimalus maovähenduslõikuse abil diabeedist vabaneda.
– Veresuhkur võib normaliseeruda juba päev pärast operatsiooni, tavaliselt toimub see 2 esimese nädala jooksul.
Aasta aega veeratsin peas mõtet maovähendusoperatsioonist, lugesin ja uurisin selle kohta internetis ja jõudsin lõpuks Dr Kauri juurde konsultatsioonile. Kuna Haigekassa järjekord oli ca 2 aastat, siis otsustasin tasulise operatsiooni kasuks – tahtsin pöörata uue lehe oma elus veel enne 30-seks saamist.
Pabistasin ja närveerisin pisut enne operatsiooni, aga otseselt karta midagi ei osanud. Teadsin, et olen heades kätes. Kõik läks suurepäraselt, haiglast lahkudes sain koju kaasa väga head juhised toitumise ja muu kohta ning minu teekond kergema ja tervema elu suunas sai alata.
On, TÕESTI on! Kaalun nüüd 105kg (minu elu suurim kaal oli 160 kg)! Minu KMI on hetkel 27 kg/m2.
Diabeedi riskist enam ei räägi. Kõik näitajad alates vererõhust ja lõpetades kolesterooliga on normis. Möödunud suvel jooksin oma elu esimese poolmaratoni – olen sama inimene, kes poolteist aastat tagasi jaksas vaevalt lähimast toidupoest õlu näpus koju jalutada!
Minu järgmine lähim eesmärk on läbida täispikk Stockholmi Maraton, ja seda koos mind opereerinud kirurgi Ilmar Kauriga, kes on juba kogenud maratoonlane.
– Tõenäoline pikaajaline kaalulangus maovähendusoperatsiooni järel on 70% ülekaalust (mis on ca 27% kehakaalust). 3-4 % maovähendusoperatsiooni patsientidest saavutavad oma ideaalkaalu.
– Maovähendusoperatsioon vähendab oluliselt riski surra enneaegselt südame- ja veresoonkonnahaigustesse.
– KMI 30-35 vähendab eluiga nii 4 aastat.
– KMI 40 ja rohkem võib vähendada eluiga isegi 10 aastat.
– Eriti ohustatud on mehed: rasvumine, eriti siseorganite rasvumine (nn õllekõht), uniapnoe, kõrge vererõhk, kõrge kolesterool ja kõrge veresuhkur – võivad viia enneaegse surmani. Seetõttu peaks mehed kaaluma maovähendusoperatsiooni palju enam kui seni. Dr Kauri patsientidest on 20% mehed ja 80% naised.
*Tegemist on meditsiiniteenusega. Nagu kõigi meditsiiniliste protseduuride puhul, võivad individuaalsed tulemused ja kogemused varieeruda.
Kaalulangus on tänasega (7 kuud peale oppi) 40 kg Kõigun 83-86 kg vahel. Teen regulaarselt trenni 3-4 korda nädalas. Sisimas loodan 10 kg veel alla saada, kuid tasa ja targu! Kui aus olla siis ma ei kaalu end enam nii tihti nagu varem. Nädalas vb korra. Riideid kannan nüüd suuruses 38-42, vahel lihtsalt peab proovima.
Loe tervet luguElu on muutunud väga palju pärast mvo ja kaalulangust. Kõige tähtsam minu enda jaoks on enesetunne. Palju rohkem energiat ja tahtejõudu! Paratamatult olen vaikselt garderoobi välja vahetanud. Väga mõnus tunne on kui saad asju valida, mitte nii, et võtatad selle riidehilbu, mis sulle tervest poest ainukesena selga läheb. Olen ka palju enesekindlam! Kaalukaotust näevad ka inimesed minu ümber. Palju komplimente ja häid soove kuulen tänaseni. Elu on muutunud ainult paremaks!! Olen mõelnud mitmeid kordi, et jumal tänatud, et ma selle otsuse/operatsiooni tegin! See justkui andis mulle uue võimaluse täisväärtuslikku elu elada. Ja et sattusin just Teie juurde on puhas lotovõit! Suurepärane personal!!
Tere! Kohe,kohe on kolm kuud operatsioonist möödas ja muutused on väga suured Olen űlimalt tänulik kogu Teie Fertilitase meeskonnale !!! Teete oma tööga paljud inimesed õnnelikuks!! Kaalu olen kaotanud 31 kg ja enesetunne on super!! Trenn teeb oma töö ja loomulikult toitumine. High five dr.Kaurile!!
Olen teile sünamest tänulik, et selle kõik ettevõtsin. Elu on hoopis teistes värvides ning ei tea vahel kohe kuhu seda energiat rakendada!
Kaalulangus on olnud 115kg – 74kg ehk siis 41kg, kuid aastad on nii 10 nooremaks
Loomulikult julgustaksin kõiki naisi sarnaselt tegutsema!
Minul on nüüd juba üle aasta operatsioonist, mis muutis minu elu. Olen hetkel oma parimas vormis ja ma olen 42 aastane. Minu kaal on langenud 35 kg ning tasapisi esialgu langeb veelgi, tervis on korras, vererõhk normis. Teen trenni rohkemgi kui kunagi varem, võtan osa fitness üritustest, ma ei pelga enam ennast näidata ja ma jõuan tegutseda. Tegelikult tahaksin ma väga inimestele tutvustada seda võimalust, kuid kahjuks olen ise terve selle aja vältinud seda teemat, sest kuulen tagasisidet, mille sisu mina muuta ei saa st inimesed ei ole valmis võtma seda kui abivahendit, see on ikkagi operatsioon jne õudne, õudne, pärast oled tagasi paks jälle, sa ei saa enam kunagi süüa nii nagu varem???? Muidugi on ka erandeid, kuid mina kuulsin alguses ikka negatiivset tagasisidet ning eelistasingi oma kaalulangust enam mitte reklaamida. Nüüd ma tean, et ma ei ole paksuks loodud ja ma võin ka treenides saada endale unistuste keha. Ühesõnaga, see oli minu elu parim investeering.
Mul on läinud väga-väga hästi. Operatsioon muutis mu elu (nagu te ilmselt kõikide patsientide käest kuulete :)) ja eranditult paremaks!
Olen dr Kaurile ja tema meeskonnale väga tänulik ja soovin teile kõigile edu ja palju tänulikke patsiente!
Ja küsi rohkem informatsiooni
