Telefon: +372 520 7001
Olen poole oma elust võidelnud ülekaaluga, katsetanud nii omal käel dieedipidamist kui Kaalujälgijate ning Figuurisõprade programme ning Kaalujälgijate rühmas osalemine on andnud ka tulemusi: maksimaalne kaalulangus oli 16 kg. Aja jooksul on need kilod aga alati tagasi tulnud ja muidugi rohkem ka. Minu probleem on ikka olnud liiga suured toidukogused ja pidev näljatunne. Minu otsusele minna maovähenduslõikusele eelnes päris pikk, ca aastane periood kui kaalusin poolt- ja vastuargumente. Erinevat infot, edulugusid ja ka mitte nii rahulolevate inimeste lugusid leiab palju nii netiavarustest kui oma tuttavate käest. Selleks ajaks kui otsustasin, et nüüd tuleb see asi ikkagi ette võtta, oli minu otsus juba päris kindel. Peamine argument oli tervis: kõrge vererõhk ning algavad liigesemured. Välimus ei ole sugugi vähetähtis argument, aga ma ise ei pidanud seda peamiseks.
Eelnev konsultatsioon kirurgi, dr. Kauri vastuvõtul vaid kinnitas minu otsuse õigsust.
Julgen kindlasti soovitada Kaalukirurgia Keskust, sest teenindus ja suhtlemine on suurepärane, personal on väga meeldiv ja dr. Kaur kindlasti üks kõige toredamaid arste, kellega on üldse elus kokku puutumist olnud.
Loe tervet luguKõige raskem periood on muidugi kohe peale lõikust: esialgu on joomine ja söömine harjumatu ja vajab hoolikat jälgimist. Esimese 2 nädalaga saab kõige raskem periood aga läbi ja kiire kaalulangus aitab meeleolu üleval hoida. Mina kaotasin kaalu enda meelest päris kiiresti: 30 kilo kadus 4 kuuga. Edasi on toimunud stabiliseerumine, kadunud on veel mõned kilod. Toidu kogused on endiselt väga väikesed eelnevatega võrreldes, kuid lõikusjärgsel perioodil olnud raskused vedelike neelamisel on kadunud. Enesetunne on väga hea, muidugi annab sellele tuge muutunud välimus: kui varem kandsin nr 46 riideid, siis nüüd on suurusnumbriks 38-40.
Ebameeldiv kõrvalnähtus, mis sellises mastaabis kaalulangusega sageli kaasneb, on juuste välja langemine. Minul avaldus see 4-5 kuud peale lõikust ja kestis umbes kuu aega. Mingeid spetsiaalseid juuste välja langemise vastaseid vahendeid ma ei kasutanud, võtan ikka neid toidulisandeid ja ravimeid, mida Kaalukirurgia Keskusest kaasa saadud juhised ette näevad, söön üsna proteiinirikast toitu.
Lõikusest möödunud aja jooksul on normaliseerunud vererõhk. Mulle üllatuseks on see protsess olnud aeglasem kui eeldasin, aga nüüdseks on vererõhk siiski stabiilselt normaalne. Huvitaval kombel on ära kadunud liigesevaevused, mida varem ei osanud üldse seostada ülekaaluga. Nimelt andisd liigesed, sh sõrmeliigesed end tunda peale koormust, näiteks aiatööde järel. Enam midagi niisugust ei ole.
Mao lõikust kaaluvatele inimestele julgen kindlasti soovitada konsultatsiooni Kaalukirurgia Keskuses, sest uuringutel põhinev objektiivne info aitab selgitada mitmeid probleeme, millega inimesed võivad olla kokku puutunud ja mis tekitavad hirmu. Olen ise kuulnud mitmeid “hirmulugusid” kuidas lõikuse järel on inimestel pidevad valud, enam ei saa harjumuspärast toitu süüa, nahka on palju üle jne. Mina ei ole kogenud mingeid valusid. Täpselt samamoodi süüa muidugi enam ei saa, aga eks see olegi ju operatsiooni eesmärk. Minu jaoks on peamine vahe siiski kogustes, mitte toidus endas. Toit peab muidugi olema tervislik.
Hetke seisuga olen kaotanud -62kg ja olen väga rahul, tundub et see langeb natuke veel. Enam ei mäletagi pisiprobleeme, mis esimese paari kuu jooksul olid, vb kõhulahtisus vms, praegune enesetunne kaalub selle kõik ülesse. Oleks võinud seda operatsiooni teha juba varem, aga olen ka nüüd rahul, et see tehtud sai.
Dr Kaur on siiani parim arst keda ma näinud olen. Kõik see suhtumine ja üldine proffessionaalsus kogu haigla personali poolt oli väga meeldiv.
Vereanalüüsid on tehtud ja toitumisnõustaja vaatas üle ka ja oli rahul. Elu on päris palju muutunud, enam pole seljavalusi ja tööl jooksen ka mööda treppe nagu noor hirv:-)
Tere . Olen 38 aastane mees ja minu operatsioon toimus jaanuaris 2017. Minu tipp kaal oli 183 kg. Tänaseks on minu kaal 103 kg ja loodan saada peagi 100 kg peale.
Operatsiooni kohta hakkasin uurima kevad- suvel 2016 kuna dieedid ei andnud soovitut tulemust.
Kohtusin DR ILMAR KAUR´iga augustis 2016 kus mulle selgitati väga põhjalikult operatsiooni eesmärke ja riske. Sügisel sain diabeedi diagnoosi ning oli lootus et see operatsioon aitab haiguse kontrolli alla saada . Tänu operatsioonile sain nii diabeedi kui ka vererõhu kontrolli alla ning ka teised vereproovi näitajad on korras .
Kohtudes DR . KRISTEL JANVEST´iga selgitati mulle väga põhjalikult toitumist nii enne kui ka pärast operatsiooni . Kõik küsimused said vastused .
Operatsiooni päevaks oli kaal ´´tänu´´ diabeedile langenud 155 kg peale . Operatsiooni järgselt oli harjumatu süüa kuna kõht sai kiiresti täis . Nüüd söön asju mida ennem ei söönud (nt. kala , puu – ja juurviljad mida sõin väga vähe ) . Organism annab väga hästi märku toidu kohta mis talle sobib mis mitte. Minu enesetunne läheb iga päevaga järjest paremaks-ma liigun ja jõuan rohkem kui enne .
Inimesed kes otsustavad minna sellele operatsioonile peaks ennem väga hoolega endale selgeks tegema millega tegu kuna TEGEMIST EI OLE ILUOPERATSIOONIGA . Operatsiooni järgselt võib jääda nn. rippuv kõht või rippuvat nahka !!!! Mina ei kahetse , et sellle operatsiooni ette võtsin . Kui kellelgi tekib tahtmine minult otse midagi küsida siis e-maili aadress on: püüan vastata nii kiiresti kui saan .
Lisan siia endast pildi , piltide vahe on aasta ja kaks kuud . AITÄHH DR .ILMAR KAUR KOOS OMA SUUREPÄRASE MEESKONNAGA !!!
Üldiselt on hästi läinud. Siiani on ka kaal iga nädal langenud. Eelmine nädal tekkis esimene seisak. Küllap sellest, et pole saanud regulaarselt külma tõttu spordiga tegeleda. Loodan, et kaal langeks veel no umbes 10 kg, siis võiks rahule jääda ja keskenduda selle säilitamisele. Praeguseks olen kaotanud esialgsest kaalust 31 kg. Hea on see, et magusat eriti süüa ei saa, kohe hakkab päris korralik kõhuvalu. Ja ei saa ennast silmini täis õgida, nagu vanasti. 🙂 Tore on, et kõik kitsamaks tehtud riided on jälle parajad ja eks nii mõnigi kompliment on ka tehtud. Igati kordaläinud ettevõtmine. Kahetsen ainult seda, et varem asja ette ei võtnud.
Lisaksin veel, et olen teenusega väga rahul, eriti kiidaks dr Kauri. Sellist suure tähega Arsti pole näinud ja tõenäoliselt ei näe ka.
Soovitan kõigil kes on mõelnud antud operatsioonile see lihtsalt ära teha. Kogu informatsiooni, loe ja uuri ning tee ära. Kindlasti tee endale selgeks mis operatsioonile sa lähed ja miks. Kaalukirurgia keskuse tiimilt saab vastuseid igale tekkinud küsimusele. Tasulise operatsiooni eeliseks on väga kõrgtasemel meeskond ja suurepärane teenindus enne operatsiooni ja selle ajal ja järel. Kõigi sinu murede, valude ja probleemidega ja küsimustega tegeletakse kohe. Samuti ei pea ootama oma elu muutusega aastaid vaid saad sellega kohe pihta hakata.
Loe tervet luguMinu elu on antud operatsioon muutnud ja teeksin igal kümnel juhul selle uuesti läbi. Olen kaotanud kaalu 8 kuuga 50 kilo! Enam ei ole igapäevaselt tegutsemise motivaatoriks söök, mis enne pideva nälja tunde pärast oli nr 1. Nüüd söön selleks, et jõudu oleks rohkem liikuda.
Kõik selle operatsiooni miinused on mitmekordselt ületatud plussidega. Minu kõige suuremaks hirmuks enne operatsiooni oli taastumine ja rippuma jääv nahk. Valisin operatsiooniks Sleeve-i. Peale operatsiooni oli ainult 3 päeva kus oli nn keerulisem aeg, peale seda pole kordagi olnud ühtegi probleemi. Võtab ainult veidi aega et mao suurus jõuaks ka sinu ajuni, et nii palju toitu ei vaja. Aga kui see ükskord sinna jõuab siis sa ei saa enam kunagi aru et miks inimesed üldse nii palju söövad. Rippuma jääva nahaga ei ole ka olnud suurt probleemi, kuigi jah on märke et see on olnud kunagi veidi rohkem pingul kui praegu 
Õnneks on ka selle vastu “rohtu” kui peaks kedagi häirima jääma. See operatsioon ei tee sind modelliks aga tunned ennast kümneid kordi paremini!
Väga hästi läheb mul. Kaalukaotus 5 kuuga on 32 kg. Enesetunne on väga hea…
olen energiast tulvil. Vitamiine võtan hoolega…kõik mis ette nähtud saab võetud.
Ühtki päeva pole vahele jäänud. Ainult kõrvetised piinavad. Mu põlved ei valuta enam…
kuskilt midagi ei valuta. Ma elan ja liigun ja olen õnnelik.
Kõik on super…ainult riietega on raske…kõik jääb ju NIIIII suureks. Olen väga rahul…
Anna kaal hakkas tõusma 3-4 klassis. Lapsena ei pööranud ta oma kasvavale kaalule tähelepanu. Ema küll püüdis teda suunata tervisliku toidu poole, aga Annale maitses ikkagi rasvane ja magus. Anna oli juba lapsena särav isiksus, julge ja aktiivne ning üksikud kommentaarid tema kaalu teemal teda ei seganud. Mingit otsest kiusamist kaaslaste poolt ta oma kaalu tõttu ei kogenud. Kaalule hakkas ta tähelepanu pöörama umbes 15-aastaselt, kui märkas, et poistele meeldisid rohkem veidi saledamad tüdrukud. Loe kogu lugu
5 kuud peale operatsiooni, olen kaotanud 28 kilo. Võib-olla pole seda väga palju aga minu jaoks on see müstika. Kaalun hetkel 66 kilo ning väga palju rohkem kaalu kaotada ei tahakski (kuigi on selge, et kaalulangus siiski väikselt jätkub).
Loe tervet luguEsimestel päevadel peale operatsiooni polnud mu enesetunne just suurepärane. Kaks lonksu vett juua oli ebameeldiv ja isegi valuline. Arvasin, et see ei muutu kunagi ja see ongi hind, mida pean ilu eest maksma.
Aga ei. Paar esimest nädalat läks harjumiseks ja näpuga juhendist järje vedamiseks ning kõik hakkas paika loksuma. Toidukogused olid loomulikult minimaalsed. Iga amps üleliia andis endast märku ning minul ei tekkinud kordagi probleemi, et oleksin ülesöönud.
Sama oli õigete toitude valimisega. Keha lihtsalt teadis, mida tasub suhu panna, mida mitte. Suvised grillipeod ei tekitanud mingeid probleeme, sest kõht sai paari ampsuga täis ning rohkem lihtsalt ei tahtnud.
Korra sain tõsise kõhuvalu kui teadlikult endale ise haiget tegin – sõin värskekapsahautist ja sinna peale peenralt värskeid herneid. Nii rumal ma enam kunagi ei ole.
Liha osakaal menüüs on väga väike. Söön suppe, juurvilju jne. Isegi mineraalvett sobib mulle väikeses koguses juua kui soov tekib.
Seda, milline muutus on toimunud minu elukvaliteedis ei oska ma ilma emotsioonideta kirjeldada. Kõik on ülivõrdes. Komplimente tuleb uksest ja aknast. Teen järjepidevalt vastupidavustrenni (EMS), hakkasin suvel golfi mängima. Kogu aeg on rõõmus olla.
Tõesti, väljalangevad juuksed on probleem aga loodan, et järjepidev vitamiinide manustamine aitab ka selle vastu.
Igal juhul on kaalukirurgia minu elu üks parimaid otsuseid ja vaieldamatult on see mu kõige paremini kulutatud raha (raha, mis kulub garderoobi väljavahetamisele on küll ka muljetavaldav).
Mul on heameel öelda, et te olete muutnud mu elu. Aitäh!
Kuna olen kuni viimase raseduseni elanud saleda inimese elu, siis viimased 7 aastat olid minu jaoks kohutavad. Peale rasedust võtsin alguses tasapisi alla. Ühest hetkest enam kaal ei vähenenud, ülekilod olid aga veel endiselt olemas. Proovisin omal käel erinevaid dieete ja isegi kaalulangetamiseks mõeldud plaastreid ja tablette. Tulemuseks kaal kokkuvõttes ainult tõusis. Hakkasid tekkima tervisega seotud probleemid.
Loe tervet luguTuttavad ja sõbrad juhtisid tähelepanu mu muutunud välimusele. Kuna oma jõududega ma kaaluga toime ei tulnud, otsustasin maovähenduse kasuks. Saatuse tahtel sai minu kirurgiks dr. Kaur, kes on parim ja meeldivaim arst üldse.
Operatsioon möödus eriliste probleemideta. Taastumine võttis pisut aega kuid polnud midagi ületamatut. Tänaseks päevaks on operatsioonist möödas 6 kuud ja kaalukaotus on 35 kg. Rippuvat nahka mul õnneks kuskile tekkinud ei ole ja figuuri muutused fantastilised. Olen väga õnnelik rahul, et selle otsuse tegin, sest elu ilma ülekaaluta on palju kergem ja helgem.
Suured tänud dr. Kaurile ja tema meeskonnale!
Operatsioonile minnes olin oma tippkaalus, ehk kaalusin 125 kilo. Ma pole kunagi nii palju kaalunud, isegi mitte rasedana. Ja see sai otsustavaks faktoriks. Kartsin operatsiooni väga, ma ei olnud kindel kas olen selleks valmis, kuid samas mõistsin et ma võibolla ei saagi kunagi oma söömishäiret kontrolli alla kui ma ennast ei piira äärmuslikult.
Loe tervet luguOperatsioon möödus ilusti, taastumine oli kiire. Kõige keerulisem oli aeglaselt söömine ja täiskõhutunde tunnetamine. Tihti peale oli kõht tühi ja ampsasin kiiresti, mis tekitas nii halva enesetunne, et pidin oksendama. Ma pole vist elus nii palju oksendanudki, kuid õppisin toitu mäluma ja võtma aega söömiseks. Nüüdseks on opist möödas 5 kuud, ja olen langetanud 32 kilo, tasapisi liigun edasi, kuid elutempo tõttu pole suutnud veel treeningutega alustada. Olemine on mõnus, komplimente sajab igalt poolt, ma ei häbene enam ennast, söön vähem ja tervislikumalt.
Ainuke mure on juuste välja langemine, seda on üsna palju, kuid loodan, et see varsti üle läheb ja võin jälle lahtiste juustega käia.
Eesmärgiks on langetada veel vähemalt 20 kilo.
Mul on hea meel, et selle otsuse langetasin, kuigi algus oli keeruline on tulevik helge.
Alustaks siis juttu sellest, et kaalu langus on hetkeks 69 kg 154 kg pealt 85 kg kuhu on jäänud pidama nüüd viimaseks 2 kuuks.
Loe tervet luguLäinud on väga hästi ja elus on toimunud totaalsed muutused. Kui pikemalt rääkida, siis ei oodanud ma seda, et kaal iseenesest langeks vaid asusin ka korrigeerima toitumist ja treeninguid. Hetkel treenin igapäevaselt ja viimased 6 kuud Jaapanis Brasiilia Jiu-jitsut. Kuna mu keha katavad paljusti tätoveeringud kartsin naha välja venimist kuid kõik on enamvähem tagasi tõmmanud. Motivatsiooniks teistele “See on elu parim otsus mida teha ” Lihtsalt raske on sõnadesse panna seda mida ma tunnen, lisan ühe ennem ja pärast pildi ka. Ennem pilt on tehtud 7 päeva ennem operatsiooni ja teine pilt 8,5 kuud peale operatsiooni.
Sageli mõeldakse, et kaalukirurgia on viimane õlekõrs eriti ülekaalulistele inimestele, kel kaalunumbrid juba üle saja kilogrammi jõudnud. Mina nii ei arva, sest tegelikult teab igaüks hästi, kustmaalt ta enesetunne eriti halvaks läheb ja ülekaal muutub pidevalt kuklas kummitavaks mureks.
Loe tervet luguMinu jaoks, kes ma olen 160 sentimeetrit pikk naisterahvas, oli selliseks piiriks näiteks 80 kilogrammi. Olen suurema osa oma elust kehakaaluga võidelnud ning katsetanud kümneid erinevaid kaalulangetusviise. Tõsi, mõned neist on osutunud ka edukaks ja kõige rohkem olen kaloreid lugedes ja hullupööra trenni tehes kaalu kaotanud 20 kilogrammi poole aastaga. 8 – 10 kilogrammiseid kaalulangetusprojekte on olnud mitmeid, kuid alati on mingil hetkel tahtejõud otsa saanud ning kõik kaotatu on tagasi tulnud ning nagu sel puhul tavaliselt ikka juhtub, on mõned kilokesed veel pealegi tulnud.
Seega olin oma 83 kilogrammiga lõpuks jõudnud punkti, kus ma polnud kunagi varem nii palju kaalunud. Isegi mitte enne sünnitama minekut. Häirivaks ja elu segavaks muutus seegi, et ühtäkki olin hakanud ennast häbenema: ma ei tahtnud jääda piltidele, vältisin seltskondlikku väljas käimist ja igasugune isu sportida oli kadunud. Päris kindlasti ei soovinud ma endale sellist elu. Seda enam, et peres on kasvamas alles kaheksa-aastane elav poisslaps, kellele on kõrvale vaja tegusat ja sportlikku ema.
Nii otsisingi abi kaalukirurgiast ega ole seda otsust siiani kahetsenud. Otsustasin sleeve- tüüpi operatsiooni kasuks, sest oodatav kaalulangus polnud nii suur ning meeltmööda tundus olevat seegi, et magu funktsioneerib endist viisi edasi ja seal toimuvad ka edaspidi imendumisprotsessid.
Tõsi, operatsiooni kujutasin ma oma vaimusilmas ette oluliselt kergemana. Aga tegemist on siiski tõsise operatsiooniga, millest taastumine pole sugugi naljaasi. Tuleb olla kannatlik, positiivne ja täis tahtejõudu.
Kõige raskem oli pärast operatsiooni harjuda sellega, et päris igat asja suhu pista ei saa. Mina kippusin oma võimeid ülehindama ning tekitasin endale korduvalt ebamugavusi süües valesid asju või tahtmatult liiga palju. Aga kogemustest õpid ja lõpuks oskad juba hoiduda nendest toiduainetest, mis maos raskustunnet tekitavad. Mina näiteks ei saanud enam süüa liha ja kartulit koos, samuti hakkasid mulle vastu koorepõhised rammusad salatid.
Kahe kuu jooksul tuli söömist ikka hoolega jälgida. Söögikorrad olid pigem ebameeldivad kui meeldivad, sest tõid enamasti kaasa ebamugavustunde. Mõnda aega andsid endast märku ka kerged kõrvetised. Pärast kahte kuud muutus aga kõik kergemaks. Vastikus toidu vastu kadus, seedimine muutus kuidagi kergemaks ja alateadlikult oli tekkinud juba oskus arvestada, mida võib süüa muretumalt ja millega tuleb olla ettevaatlik. Kõrvetised on nüüd üliharv nähtus ja neid on vaid siis, kui olen millegi rasvase või magusaga patustanud.
Oma toiduvalikul pean esmatähtsaks valke. Nii näiteks on eriliseks lemmikuks saanud skyr, proteiinijogurtid, smuutid, kodujuust ja munaroad. Lõunaks ja õhtuks püüan ikka süüa midagi lihavamat (seda küll väikses koguses) ja sinna juurde köögivilju, kartulit või teravilju. Ühesõnaga varem põhiliselt rammusast lihast ja kartulist koosnenud menüü on muutunud oluliselt tervislikumaks. Seda, et lõpetaksin söömise kohe kui tunnen raskust kõhus, ma veel õpin, sest olen harjunud taldriku kombekohaselt tühjaks sööma. Aga teen juba ka selles osas edusamme.
Oma suurt lemmikut – kohvi saan jätkuvalt juua, kuid nüüd lisan sinna vahukoore asemel piima. Gaasiliste jookidega on muidugi suhted sassis, sest mullid ei tundu maos ühestki asendist head. Paar lonksu kannatab ehk läbi häda välja, kuid kulinal juua ei saa ja ausalt öeldes pole vaja ka. Kuna ma ei suuda kuidagi juua paljast vett, siis joon selle asemel iga päev kauplustes müüdavat vitamiinivett, millest valin joomiseks võimalikult väikse suhkrusisalduse ja suure B12 vitamiini sisaldusega joogid. Neid on õnneks palju. Mõnikord olen nälja- või janu leevenduseks ostnud ka valmis valgujooke.
Kehakaal on pool aastat olnud stabiilses languses ehkki mõnikord pärast isukamat söömisperioodi olen kaalule roninud kindla veendumusega, et number on suurem kui eelmisel korral. Aga nii pole kordagi veel juhtunud. Operatsioonieelseks eesmärgiks seatud 23 kilogrammi ehk siis kaalulangus kuni 60 kilogrammini on poole aastaga peaaegu käes. Täpselt kuus kuud pärast operatsiooni kaalusin 60,7 kilogrammi ehk siis olen kaotanud lühikese ajaga 22,3 kilogrammi.
Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see käib nii kähku. Arvasin, et jõuan eesmärgini aasta või pooleteisega. Nüüd ootan huviga, millal kaal seisma jääb ja algab teatav tagasilangus. Tean, et pean siis hästi tubli olema ja veelgi hoolikamalt oma toidulauda jälgima ning ka liikumisele senisest enam rõhku panema.
Seni olen liikunud mõõdukalt. Läksin küll tagasi võrkpalli trenni, kuid see on vaid kord nädalas. Kord nädalas või üle nädala olen ka ujumas käinud ja ujunud siis sihikindlalat 40 x 25 meetrit ehk kilomeetri korraga. Kõndimas käisin paar kuud kohe pärast operatsiooni, kuid siis jäi see koduste kohustuste tõttu soiku. Suvel olen plaani võtnud paar korda nädalas käia rulluisutama ja kord nädalas rannavollet mängimas. Sügisest tahan aga alustada jõusaalis treenimist, sest kõhnumisest lõdvemaks jäänud nahk ja vähe toonuses keha ei näe sugugi hea välja.
Enesetunne on mul hea. Operatsioonijärgselt olin muidugi nõrk ja väsinud, kuid see tunne möödus esimese kuuga. Hakkasin korralikult võtma kliinikust soovitatud vitamiine (kompleks A – Z, D-vitamiini ja kaltsiumtsitraati) ning tõenäoliselt tänu nendele olen ennast ka suurepäraselt tundnud. Energiat jagub ja mingit nõrkust pole kordagi peale tulnud.
Nüüd kevadel, kus paksemad talveriided on seljast läinud, tuleb mul peaaegu iga päev kellegi küsimusele kehakaalu silmnähtava languse kohta vastata. Väikelinnas teavad ja tunnevad kõik mind kui paadunud dieeditajat ja eksperimenteerijat ning seetõttu uudistatakse, kas mul on jälle mõni põnev dieet käsil. Ma pole oma salenemise põhjust kellegi eest varjanud ja olen ausalt öelnud, et tegemist on loodetavasti elukestva muutusega, millele aitas kaasa tänapäevane kirurgia. Enamasti see üllatab inimesi, sest arvatakse, et ma polnud ju nii paks, et pidanuksin seda tegema. Olengi siis selgitanud, et see on tegelikult enesetunde küsimus ja selleks, et abi saada ei pea ennast viimse piirini paksuks sööma. Olen öelnud uudistajatele ka seda, et raskem osa seisab mul alles ees, sest siis, kui organism on kohanenud, algab tõsine töö kehakaalu säilitamise nimel.
Enda suurimaks ohuks pean magusaid ampse. Varem eelistasin ma iga kell soolast magusale, kuid nüüd taban ennast üha sagedamini midagi magusat suhu pistmas, sest paar kommi või üks jäätis mahuvad kenasti kõhtu ja tekitavad mõnusa täiskõhutunde. See pole aga kaugeltki tervislik. Seega püüan ennast harjutada kaasas kandma tervislikumat laadi müsli- või valgubatoone ning mandleid-pähkleid.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et pool aastat pärast operatsiooni on kõik suurepärane. Minu elukvaliteet on palju muutunud, tunnen ennast jälle julge ja elurõõmsana. Oleksin ülimalt õnnelik, kui see oleks nii ka aasta või kahe möödumisel. Realistina tean, et see sõltub väga suures osas minust endast. Loodan siiralt, et saan hakkama ega riku magu uuesti välja venitades või ebatervislikku toitu süües saadud võimalust ära.
Ja küsi rohkem informatsiooni
