Kui inimene on aastaid proovinud erinevaid dieete, liikumisprogramme ja “alustan esmaspäeval uuesti” plaane, võib ühel hetkel tekkida tunne, et ta ei vaja enam järjekordset motivatsioonikõnet, vaid päriselt toimivat ja püsivat lahendust. Keogh ja kolleegid (2025)¹ koondasid selle otsuse taga olevad lood kvalitatiivsesse süstemaatilisse ülevaatesse, mille eesmärk oli mõista, mis motiveerib inimesi bariaatrilist või metaboolset kirurgiat kaaluma ning mis neid samal ajal kõhklema paneb.
Uuringus kirjeldus
Uuring hõlmas 13 kvalitatiivset uuringut ja kokku 302 osalejat. Tulemused näitavad, et inimesed ei jõua kirurgilise ravi kaalumiseni kergel või impulsiivsel põhjusel. Enamasti eelneb sellele pikk ja emotsionaalselt kurnav teekond, kus kaal, tervis ja enesehinnang on aastaid olnud pideva pinge all.
Üks tugevamaid motivaatoreid kirurgiat ette võtta oli hirm tervise halvenemise ees. Paljud osalejad kirjeldasid, et nad elasid juba krooniliste haigustega nagu 2. tüüpi diabeet, kõrge vererõhk, uneapnoe või liigeseprobleemid. Mõnel juhul sai otsustavaks konkreetne hirmutav sündmus – näiteks ootamatu haiglaravi, valu rinnus või arusaamine, et perekonnas esineb varajast südamehaigust. Inimesed väljendasid muret, et kui nad midagi ette ei võta, ei pruugi nad näha oma lapsi suureks kasvamas või olla tulevikus iseseisvad.
Teiseks väga oluliseks motivaatoriks oli igapäevaelu kvaliteet. Paljud kirjeldasid, kuidas nad ei jaksanud enam teha lihtsaid igapäevaseid tegevusi: kõndimine väsitas kiiresti, lastega mängimine oli piiratud, reisimine ja ühiskondlikud tegevused tekitasid ärevust. Mõned tõid välja olukordi, kus isegi maha kukkunud eseme ülesvõtmine oli raske või piinlik. Need ei olnud mugavusprobleemid, vaid reaalne kehaline piiratus, mis mõjutas otseselt elurõõmu ja iseseisvust.
Paljud osalejad rääkisid ka kehaga seotud häbist ja sotsiaalsest pingest. Inimesed vältisid fotosid, avalikke kohti ja olukordi, kus nad tundsid, et neid hinnatakse või vaadatakse halvustavalt. Üks ema kirjeldas, et ta ei tahtnud olla oma lapse jaoks “häbiväärne ema” ning see pani teda otsima lahendusi, mis viiksid päris muutuseni. Oluline on mõista, et see motivatsioon ei olnud soov “ilusam olla”, vaid soov tunda end ühiskonnas turvaliselt ja aktsepteerituna.
Psühholoogiline koormus oli samuti oluline tegur. Paljud osalejad kirjeldasid väsimust pidevast ebaõnnestumise tundest. Aastatepikkune dieeditamine ja kaalutõusu-kukkumise tsükkel tekitas tunde, et probleem on inimeses endas. Kirurgiline ravi hakkas nende jaoks tähendama mitte lihtsat lahendust, vaid võimalust sellest süüst ja enesesüüdistusest välja murda.
Otsust toetavad tegurid
Otsust toetavaks teguriks oli sageli tervishoiutöötaja või lähedase rahulik ja lugupidav suhtumine. Kui arst selgitas, et bariaatriline kirurgia on üks ravivõimalus kroonilise haiguse ravis, mitte karistus või “viimane hädaabinõu”, aitas see inimestel otsust teadlikumalt kaaluda. Samuti mõjutasid otsust positiivselt teiste patsientide kogemused, kes rääkisid ausalt nii raskustest kui ka kasust.
Mitmete naiste puhul oli oluline roll viljakusel ja emaduse soovil. Ebakorrapärane menstruaaltsükkel, viljatus või raseduse katkemise hirm pani neid otsima lahendust, mis parandaks nii üldtervist kui ka võimalust rasestuda. Need lood olid sageli emotsionaalselt laetud ning näitasid, kui sügavalt võib rasvumine mõjutada elusoove.
Hirmutegurid
Samas tõi ülevaade välja ka mitmeid barjääre, mis panid inimesi kirurgilise ravi osas kõhklema. Kõige sagedamini mainiti rahalist koormust, kindlustuse puudumist või ebaselgust, mida ravi katab. Lisaks rahale olid olulised ka praktilised küsimused: kuidas korraldada töölt eemalolekut, lastehoidu ja taastumisperioodi.
Mitmed osalejad kartsid ka teiste inimeste reaktsioone. Mõned ei rääkinud oma plaanidest pereliikmetele, sest kartsid hinnanguid stiilis “sa peaksid lihtsalt rohkem pingutama”. Samuti mainiti hirmu selle ees, et kirurgiat peetakse liiga äärmuslikuks või ohtlikuks.
Kirurgiaga seotud terminoloogia ja kujutluspildid tekitasid samuti vastumeelsust. Sõnad nagu “mao lõikamine” tekitasid hirmu, isegi kui tegelik meditsiiniline protseduur oli turvaline ja hästi selgitatud. Riskihirm oli loomulik ja sageli võimendus lähedaste murede tõttu.
Järeldused
Uuringu üks olulisemaid järeldusi on, et kõhklused ei tähenda otsustusvõimetust või nõrkust. Need on osa inimlikust protsessist, kus inimene püüab kaaluda tervist, turvalisust, perekonda ja tulevikku.
Potentsiaalsele patsiendile annab see ülevaade olulise sõnumi: sa ei ole oma mõtete ja hirmudega üksi. Bariaatrilise kirurgia kaalumine on sageli pika tee tulemus ning nii motivatsioonid kui ka kahtlused on loomulikud. Parim tugi selles protsessis on aus info, empaatia ja võimalus otsustada omas tempos.
Allikas:
¹ Keogh N, Horsom D, Lee G, Saab MM (2025). Factors that influence an individual’s decision to undergo bariatric surgery: A qualitative systematic review. PLOS ONE 20(10): e0334837.
