Olen olnud ülekaaluline juba lapseeast alates. Teadlikult hakkasin kaaluga võitlema umbes 12-aastaselt. Teadlikult võitlemise all mõtlen iseloomu kasvatamist, mis aitaks mul takistada emotsioonidest tingitud söömasööste. Söömishood sagenesid teismeeas ja ma mäletan, et pöördusin toidu poole igal hetkel, olnuks see rõõmust või kurbusest. Tol ajal ma muidugi veel ei teadnud mis on ülesöömishäire ja selle kohta ma õppisin alles täiskasvanueas.
2021. aasta suvel leidsin end 130-kilosena, olles ise kõigest 160cm pikk. Ma olin väga hästi teadlik sellest, mis on maovähendusoperatsioon, aga olin varasemalt mõelnud, et proovin enne omade jõududega hakkama saada. Vot seal 130kg juures tundsin, et see oma jaks hakkab otsa saama ja aeg on leida väljapääs.
Google’i abil leidsin Kaalukirurgia ning sain teada Dr. Ilmar Kauri kohta, kes on Eestis ühe pikima kogemusega kirurg bariaatria valdkonnas. Konsultatsioonil veendusin, et tegu on ühe väga empaatilise ja mõistva kirurgiga, seega usaldus kasvas kiiresti. Sain ka teada, et kvalifitseerun nende inimeste hulka, kes saaksid operatsiooni läbi haigekassa tasuta, aga kuulasin sisetunnet ja otsustasin erakliiniku kasuks. Olen väga õnnelik, et sedasi otsustasin, sest ise tasudes oli turvatunne suurem.
Teadsin, et minu eest hoolitsetakse ja saan ka operatsioonijärgselt toetuda Kaalukirurgia meeskonnale. Sisetunne oli kogu protsessi ajal lihtsalt nii õige. Ma ei kahelnud kordagi alates hetkest, kui helistasin konsultatsiooniaja asjus kuni hetkeni, mil lebasin opilaual. Lülitasin end positiivsele lainele juba enne haiglasse saabumist, sisendasin endale tihti ainult häid soove ja sõnu ja kõik oligi kogu aeg hästi! Mul ei olnud ka ühtegi hirmu. Sisetunne ütles, et see on kõige õigem otsus mis ma enda heaks teha saan ja ma uskusin seda.
Ma soovitan 100% see teekond ette võtta kõigil, kes on pikalt ülekaaluga võidelnud. See annab tõesti justkui uue elu!
Suurim muutus pärast operatsiooni ongi vast see, et olen hakanud elu elama. Muutun iga päevaga tasapisi julgemaks inimeseks, kes ei karda ette võtta ja proovida uusi asju. Energiat olen pungil täis ja füüsiliselt ei väsi enam nii kiiresti. Iseenesest mõistetavad tegevused on muutunud lihtsaks. Kuidas seda siis ei saaks uueks eluks nimetada? 🙂
On selge, et maovähendusoperatsioon mõttemustreid ei muuda, kuid seedesüsteemi küll. Kuna pärast operatsiooni võivad kõik rämpsulaadsed toidud (rasvased ja rohke suhkrusisaldusega) seedeprotsessis ebamugavusi tekitada, siis ma absoluutselt ei taha neid süüa enam. Imeline mõelda, et kunagiste lemmikute pastade, pitsade ja rasvaste saiakeste asemel on mul isu haarata smuuti ja salati järele. Rämps lihtsalt ajab südame pahaks, seega isu selle järele ei ole! Kahju mõelda, et see varem hoopis niipidi ei olnud.
Kuna nüüd on kaalu kõvasti vähem, siis suunan oma emotsioonid ülesöömise asemel pigem liikumisse, sest see aitab mõnusasti emotsioone maha laadida, eriti nüüd, kui energiat on liikumiseks palju. Maovähendusoperatsioon oli tõepoolest mulle, kui endisele toidusõltlasele, ainuõige ja elumuutev valik. Nüüd jääb üle vaid edasi minna!
Teekond alles algab…