Kaalukirurgia Keskuse patsient Silver vestles ajakirjaga Tiiu oma suurest muutusest, teekonna tõusudest ja mõõnadest ning uuesti leitud energiast. Loe lähemalt allolevast artiklist.
Silver elab Raplamaal ning töötab IT valdkonnas õppejõu, õpetaja ja koolitajana. Kooliajal oli ta üsna sportlik, kuid hiljem jäid treeningud soiku ja kaalunumber muutus märkamatult kolmekohaliseks. “Eks ma ikka proovisin teatud perioodidel intensiivsemalt liigutada, aga see ei olnud mu prioriteet ja treeningud jäid soiku. Samuti kippus olema nii, et kaal, mille raske vaevaga alla sain, tuli ikka ja jälle tagasi,” jagab ta.
Toitumisest rääkides tõdeb Silver, et kuigi magusaga ta ei liialdanud, siis oli tõsiseks probleemiks söögikordade ebaregulaarsus. “Näiteks kui ma koolitusi tegin, siis ei olnud harvad need korrad, kus sõin küll hommikusööki, aga pauside ajal võtsin küpsist ja kohvi ning lõunale mineku asemel tegin hoopis tööasju. Õhtul koju jõudes oli nälg nii suur, et oleks võinud elevandi või mõne teise suurema eluka ära süüa,” meenutab ta humoorikalt.
Esimest korda sattus Silver maovähendusoperatsioonide kohta põhjalikumalt uurima umbes 10 aastat tagasi, kuid siis tundus see talle pigem ekstreemne meetod. “Mõtlesin, et äkki saan ikka kuidagi teistmoodi hakkama, aga peagi hakkasid tekkima erinevad tervisehädad. Näiteks pärast aktiivset õues toimetamist olid jalad mitu tundi väga valusad ning uinuda raske. Samuti hakkas tõusma vererõhk ja pidin võtma vastavaid tablette.”
Otsuseks vajaliku viimase tõuke sai Silver telesaatest, kus üks operatsiooni läbinu oma kogemust jagas. “Tundsin, et nüüd on õige aeg ka endal see tee ette võtta. Kui otsuseni jõudmine võttis aega kümme aastat, siis sealt edasi käis kõik väga kiirelt,” meenutab ta. “Juba mõne nädala pärast olin esimesel konsultatsioonil ning vähem kui kuu hiljem operatsioonitoas. Mulle isegi sobis selline kiire tempo, kuna operatsiooni ootamine oleks vaimselt väga keeruline olnud.”
Enne otsuse tegemist uuris Silver põhjalikult erinevate operatsioonitüüpide riske ja kaalukaotuse suurust. “Kuna ma olen reaalala inimene, siis kasutasin leitud arvnäitajaid, arvutasin kõik tõenäosused läbi ja kujundasin enda jaoks selle põhjal parima valiku. Lõpuks jõudsin mini-bypass variandini, mis ka arsti arvates minu jaoks kõige sobivam oli,” jagab ta.
Enne operatsiooni kaalus Silver 140 kg ning pidi arsti soovitusel kõigepealt läbima 10päevase väikeste kogustega intensiivse valgudieedi. Operatsioonipäeva hommikuks oli kaal juba 134 kg. Sama põhjalikult, kui Silver operatsioonitüüpi valis, uuris ta ka erinevate kirurgide tausta ning valituks osutus oma valdkonna tippkirurg, dr. Ilmar Kaur. “Ma pean kõigi teiste kiiduavaldustega liituma. Ettevalmistus oli põhjalik ja kõik sujus. Jäin kogu protsessiga väga rahule,” kiidab ta.
Kaks lusikatäit toitu
Silver meenutab, et pärast operatsiooni olid esialgsed lubatud toidukogused äärmiselt väikesed. “Kui ma alguses lugesin, et üks toidukord on 50 grammi ehk paar supilusikatäit, siis mõtlesin, et kuidas sellega üldse ellu võimalik jääda on. Reaalsus oli see, et rohkem ei mahtunudki ja täiskõhutunne tekkis väga kiiresti. Samuti sõin ma neid paari lusikatäit 20 minutit,” räägib ta.
Toidu aeglaselt söömise harjumus on Silverile tänaseni sisse jäänud: “Ma tunnen, et kui ma kiirustades söön, siis tekib niiöelda ummistus ette ja annab endast kohe märku. Samuti tuleb olla hoolikas ülesöömisega. Mäletan korda, kus mul oli taldrikule jäänud vaid üks suutäis ning kuigi kõht oli juba täis, siis mõtlesin, et kuidas ma jätan selle sinna taldrikule ja sõin ära. Juba minut hiljem hakkas halb. 10 minutit hiljem alustas toit vastupidist teekonda.”
Pärast operatsiooni hakkas Silver kohe regulaarselt kõndimas käima. Kõnniringid läksid aina pikemaks ja kaalunumber üha väiksemaks. “Õige pea oli seda langust nii tunda kui näha ning ka garderoob vajas väljavahetamist. Esimestel kordadel riidepoes käies olin ma harjunud otsima suuri numbreid ning ei osanud väiksemaid isegi selga proovida. Õnneks juhtis kaasa mu tähelepanu sellele, et tegelikult on minu suurused poes täitsa olemas, ma lihtsalt ei osanud neid vaadata,” meenutab ta.
Kuna Silver oli nooruses jooksmisega tegelenud, siis otsustas ta ühel hetkel kõnniringide asemel hoopis uuesti jooksmas käima hakata. Tänu järjepidevusele tuli hea vorm kiiresti. Ta meenutab, et kodu juurde oli ehitatud uhke viadukt, kus sai häid tõusutrenne teha. “Kord tuli elukaaslane jalgrattaga trenni kaasa ning kurtis, et mu ülesmäge jooksutempo on nii kiire, et ta ei jõua isegi rattaga järgi. Minul oli selleks ajaks juba 12 km seljataga,” räägib ta muiates.
Esimene maraton
Umbes aasta pärast operatsiooni tekkis Silveril mõte, et võiks ka pikemaid jooksuotsi proovida. Esimese maratoni jooksis ta eelmisel suvel ning vaid aasta jooksul on maratone kogunenud juba 30 kanti. “Esimene maraton oli raske ja viimased 15 km oli ikka üks vaev ja valu. Finišisse jõudes mõtlesin, et see ala ei ole ikka minu jaoks, kuid ometi olin ma juba pool tundi hiljem nõus arutama teemal, et millal võiks järgmisele maratonile minna. Kahe nädala pärast olin uuesti rajal,” jagab ta.
Eriti meeldejääv oli Silveri jaoks Võhmas toimunud maraton “Enno 100”, mille korraldas üks jooksja, et tähistada oma sajandat maratoni. “Me jooksime staadionil üle 120 ringi. Korraldaja pidas alguses sütitava kõne, kus ütles, et on jooksnud niivõrd palju maratone, et on kõiki meid rajal võitnud ja kõigile ka kaotanud.” Silver kiidab, et võistlus oli väga kõrgetasemeline ning võitjate ajad olid alla kolme tunni. “Mina jooksin neli ja pool tundi. Ma naeran ikka, et jooksen võidu iseendaga ja kõik ülejäänu on boonus. Viimase ringi jooksime kõik koos ja panime korraldajale pärja kaela. See oli väga emotsionaalne hetk.”
Jooksuharjumus on nakatanud ka Silveri lapsi, kes erinevatest võistlustest aktiivselt osa võtavad. Samuti saab ta ise nüüd muretult koos lastega jalgpalli mängida. “Varem olin ma ikka väravavaht, kuna siis ei pidanud jooksma, aga nüüd madistan nendega mitu tundi ja ei saa selgagi märjaks,” kiidab ta ning lisab, et tänu kaalulangusele on jäljetult kadunud ka kõik tervisemured. “Vererõhk oli juba kaks nädalat pärast operatsiooni korras ja tabletid sai ära jätta. Midagi uut pole asemele ka tulnud. Elukvaliteet on selgelt tõusnud. Operatsiooni pole ma kordagi kahetsenud – pigem olen mõelnud, et oleks võinud juba varem teha, aga samas on ka meetodid ja tehnoloogiad vahepeal arenenud ning eks kõik läks nii nagu pidi minema ja olen väga rahul.”
Hetkel kaalub Silver 77 kilo ja ütleb, et on tulnud ette ka olukordi, kus pikaaegsed tuttavad teda enam ära ei tunne. “Viisin just hiljuti ühe masina hooldusesse ning hooldusjuht, kelle juures ma olen aastaid käinud, küsis, et kelle nimele selle paneme. Ma ütlesin oma nime uuesti ning ta vaatas mulle pikalt otsa ja tunnistas, et ei tundnud mind ära. Samuti on kolleegid murelikult küsinud, et kas tervisega on kõik korras. Neile olen vastanud, et nüüd on korras.”
Kaalunumbri pärast Silver igapäevaselt liialt ei muretse, aga kodus on tal kaal olemas ning vahel ikka astub sinna ka peale ja vaatab, et kõik kontrolli all oleks. Järgmine eesmärk on tal väga konkreetselt paigas: 100 maratoni pole enam kaugel ja kui see juba tehtud, siis kindlasti ei plaani ta vaid 100 juures pidama jääda.
Allikas: https://www.ohtuleht.ee/tiiu/1133796/140-kilost-30-maratonini-jooksutempo-on-nii-kiire-et-kallim-ei-joua-rattagagi-jarele
