Blogija Mistacchio on meie armas Kaalukirurgia Keskuse patsient, kes otsustas võtta ette julge sammu ning läbida maovähendusoperatsiooni. Käesolevas artiklis räägib blogija, kuidas ta jõudis kaalukirurgiani ning milline on tema elu nüüd. Loe lähemalt ka tema blogist.
Suur ülekaal on midagi, millega olen maadelnud terve oma teadliku elu, nii et pea kaks aastat tagasi otsustasingi Kaalukirurgia Keskusega kontakteeruda. See oli teadlik ja läbimõeldud otsus ning kuigi kaalukirurgiast olin teadlik olnud vähemalt kümmekond aastat, tundsin, et nüüd on õige aeg.
Loomulikult eelnes konsultatsioonile pikk eeltöö: kaalusin operatsiooni ka Tervisekassa kulul ning näidustused selleks olid olemas, kuid otsustasin siiski Kaalukirurgia Keskuse kasuks. Seda mitmel põhjusel:
- Tervis on minu kalleim vara, seega tahtsin, et mind opereeriks Eesti kõige kogenum kirurg selles valdkonnas, doktor Kaur.
- Tervisekassa kaudu operatsioonile minnes ei saa valida konkreetset operatsioonikuupäeva ning järjekorrad võivad ulatuda isegi üle aasta. Mina nii kaua oodata ei soovinud.
- Minu jaoks oli väga oluline ka operatsioonijärgne toetus – mulle väga sümpatiseeris see idee, et kahe aasta jooksul saan vajadusel kontakteeruda bariaatriaõe, toitumisnõustaja või vajaduse korral isegi doktor Kauriga. Teadmine, et olen spetsialistide poolt jooksvalt hoitud, andis mulle kindlustunde, et kui pärast operatsiooni peaks tekkima mõni komplikatsioon või vajan nõu, on Kaalukirurgia Keskuse meeskond e-kirja või telefonikõne kaugusel.
- Moraalne kohustus. Ma ei tea, kas see on parim sõnapaar minu otsust iseloomustama, aga kuna ülekaal on osaliselt tekkinud enda valedest valikutest, arvasin, et eetiliselt on korrektne see omast taskust kinni maksta.
Nii kogusingi oma julguseraasud kokku, saatsin Kaalukirurgia Keskusesse päringu ning õige pea kohtusin videosilla vahendusel doktor Kauriga, kes vastas kõikidele küsimustele, mis mul vahepeal tekkinud olid. Koos valisime välja sobivaima operatsioonimeetodi ning käisime läbi ka potentsiaalsed riskid. Sain konsultatsiooni käigus kindluse, et olen õigel teel, ning otsustasingi operatsioonikuupäeva ära broneerida. Esimesest päringust kuni operatsioonipäevani läks veidi üle kahe kuu (oleks saanud ka kiiremini, ent mul olid täpsed puhkuseplaanid tehtud, mida ümber muuta ei soovinud).
Mini-gastric bypass’ile eelnes maovähendusoperatsiooni eelne dieet, mis polnud küll kuigi nauditav, kuid minu arvates aitas operatsioonijärgseks eluks päris hästi ette valmistuda. Kuna ise tundsin väga puudust detailsetest kogemuslugudest, hakkasin kirjutama ka Misstachio blogi, kus kajastan oma maovähendusoperatsiooni teekonda veelgi lähemalt. Sealt saab lähemalt lugeda nii operatsioonieelsest dieedist kui ka protseduuridest haiglas ning loomulikult taastumisest.
Operatsioonipäeval läks uni varakult ära, sest ärevus ja hirm olid suured, aga Kaalukirurgia Keskusesse sisse astudes võeti mind väga soojalt vastu. Kartuse vastu muidugi pole palju teha, kuid kogu meeskonna soe ja südamlik suhtumine pani mind oluliselt paremini tundma. Vajalikud protseduurid tehtud, öösärk selga pandud ja tugisukad jalga ning oligi minek.
Järgmisel hetkel tegingi silmad ärkamispalatis lahti. Kuigi loomulikult oli tunda, et keha on just operatsiooni läbinud, läks taastumine minu jaoks kardetust palju paremini. Õhtuks tundsin end oluliselt paremini ning jalutasin mööda haiglat ringi, et kiiremale taastumisele kaasa aidata. Samuti käisid pidevalt õed kontrollimas, kas kõik on hästi ja kas mul on midagi tarvis. Õige pea oligi aeg unne suikuda ning hommikul ärgates tuli dr Kaur uurima, kuidas öö möödus, ning pakkus kohvi või teed.
Seejärel kohtusin veel toitumisnõustajaga, kellega käisime viimased detailid üle, ning sain kaasa kõikvõimalikud juhised, kuidas edasi toimetada. Kuigi oma kodust paremat kohta pole, oli ka natuke kurb lahkuda, sest kogu Kaalukirurgia Keskuse tiim oli tõepoolest väga soe ja hooliv.
Kui esimesed päevad oli enesetunne nõrgem, siis mida päev edasi, seda paremini ma end tundsin. Suures plaanis julgen väita, et minu paranemine läks väga hästi. Ainsana tegi muret kõhukinnisus, mis oli umbes kaks kuud pidev probleem, kuid koos toitumisnõustajaga leidsime ka sellele lahenduse.
Tänaseks on kaalulangus −50 kg ning olen selle üle äärmiselt õnnelik. Pikk tee on veel ees, kuid tean, et ilma kirurgilise sekkumiseta poleks ma seda iial saavutanud. Tunnen, et olen muutnud oma toitumis- ja liikumisharjumusi. Teen nädalas regulaarselt (umbes kolm-neli korda) trenni ning naudin liikumist rohkem kui eales varem, sest iga samm ei aja hingeldama. Arvan, et olen enesekindlam ja elurõõmsam, sest asjad, mis varem muretsema panid (kas ma võtan äkki liiga palju ruumi, kas lennukis läheb turvavöö ümber jms), pole enam probleemiks.
Samas tahan toonitada, et operatsioon on tööriist ning töö tuleb inimesel endal ära teha ja see pole teps mitte lihtne. Kuigi operatsioon aitab piirata sissesöödavaid kaloreid, olen teinud ja teen jätkuvalt tööd oma vaimse tervisega, et toitumisega seotud ebatervetest mõttemustritest vabaneda. Saan süüa absoluutselt kõiki toite, mida enne operatsiooni, kuid teen igapäevaselt teadliku valiku tarbida toiduaineid, mis on mu kehale head. Loomulikult luban endale aeg-ajalt tüki kooki või šokolaadi, kuid tunnen, et mina kontrollin oma toitumist, mitte toitumine minu elu.
Olen südamest tänulik dr Kaurile ning kogu Kaalukirurgia Keskuse meeskonnale – te aitasite teha midagi, mida ma omal käel (peale korduvate dieeditamiste ja trennitamiste) ei suutnud. Soovitan Kaalukirurgia Keskust kahele käega kõigile, kes on (suure) ülekaaluga maadelnud ning pole teistest meetoditest abi saanud. Minu garantii: teiega toimetavad oma ala tippspetsialistid, kes päriselt soovivad, et teie kaalulangetusteekond õnnestuks.
Aitäh, aitäh, aitäh!
